Põllumajandus-Kaubanduskoja Lihafoorumil andis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) esindaja Maximo Torero ülevaate maailma toiduturul toimuvast ning tutvustas FAO 2022. aasta aruannet „Toiduga kindlustatuse ja toitumise olukord maailmas“.
Aruandes pööratakse tähelepanu kestlike toidusüsteemide arendamisele kui võimalusele lahendada korraga demograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, keskkondlikke ja tervisega seotud probleeme. Samuti käsitletakse põllumajandusega seotud poliitiliste valikute ja toetuste mõju tervisliku toitumise hinnale ja selle levimisele või takistamisele kogu maailmas.
FAO aruanne hindab, kui edukalt on liigutud üleilmselt kokkulepitud eesmärkide suunas, rõhutas Maximo Torero. “Vaid 8 aastat on jäänud aastani 2030, kuid aruanne näitab, et mitme säästva arengu eesmärgi osas jäädakse iga aastaga eesmärkidest üha kaugemale maha. Aruanne ei anna ainult ülevaadet asjade seisust, mis ei ole sugugi hea, vaid vaatab süvitsi, kuidas saame toidu- ja põllumajandussektoris olemasolevate eelarvete ning valitsuste toetusega parandada ja kiirendada toidusüsteemide ümberkujundamist,“ rõhutas ta.
Esmalt selgitas ta lahti mõned mõisted. “Selles aruandes kasutatakse kahte põhimõistet:
esimene on krooniline alatoitlus, mis on oluline toiduga kindlustamatuse mõttes ja pikajaline võimetus täita toiduga varustamise vajadusi. Teine mõiste on mõõdukas või tõsine toiduga kindlustatuse puudulikkus ning tähendab, et inimestel puudub kindlus toidu varumise võimaluste osas ja nad on sunnitud tegema kompromisse toiteväärtusliku kvaliteedi või kvantiteedi osas,“ rääkis Torero.
2021. aastal kannatas ligi 128 miljonit inimest kroonilise alatoitumuse all, mõõduka ning tõsise toiduga kindlustamatuse puhul puudus 2,3 miljardil inimesel ligipääs piisavale toidule. Tõsise toiduga kindlustamatuse all kannatab üleilmse toidukriisi aruande, IPC tõsise toiduga kindlustamatuse hinnagu kohaselt, 193 miljon inimest 53 riigis ja piirkonnas.
„Maailmas on 828 miljonit inimest, kes on silmitsi näljaga. Pandeemia on olemasolevat ebavõrdsust süvendanud ning raskendanud jõupingutusi nälja kaotamiseks. Lisaks näljahädale, puudus maailmas 2,3 miljardil inimesel 2021. aastal ligipääs piisavale toidule. Mõõduka või tõsise toiduga kindlustamatuse arvud jäid stabiilseks, kuid tõsine toiduga kindlustamatus kasvas üle maailma ja kõikides maailma piirkondades,“ ütles Torero. „Mõne toitumisalase eesmärgi osas on saavutatud teatud edu, kuid me ei liigu piisavalt kiiresti, et saavutada seatud eesmärke ning osade eesmärkide osas liigutakse vales suunas, näiteks täiskasvanute rasvumine ning naiste aneemia.“
Tasub teada, et täiskasvanute rasvumine kasvab kõikides maailma piirkondades, 11,8%-lt aastal 2012 13,1%-le aastal 2016. Hilisem statistika FAO-l kahjuks puudub.
Pidev toidu hinnatõus seab tarbijad järjest keerulisemasse olukorda. Pea 670 miljonit inimest võivad endiselt näljas olla aastal 2030, mis jääb nullnäljahäda eesmärgist kaugele maha. Pandeemia tõttu lisandub eeldatavalt 78 miljonit alatoitumuse käes kannatavat inimest aastaks 2030. Märkimisväärset paranemist oodatakse Aasias, kuid Aafrikas eeldatavalt olukord halveneb 2030. aastaks. „Me peame probleeme hoolikalt analüüsima ja leidma lahendused kõikidele piirkondadele ning mõistma kuidas asjad muutuvad,“ rõhutas Maximo Torero.
Naistel raskem. FAO esindaja sõnul on toiduga kindlustatus mõjutanud osasid elanikkonna gruppe rohkem kui teisi. „Näiteks koroona pandeemia ning selle kestvad tagajärjed on naisi ebaproportsionaalselt mõjutanud. Nad kannatasid pandeemia ajal enam töökohtade ja sissetuleku kadumise all ning nende kanda langes suurem koormus teiste hooldamisel – haigete pereliikmete ja laste eest hoolitsemisel, kes ei käinud koolis,“ sõnas ta.
Toiduga kindlustatuse sooline lõhe kasvas aastal 2020 koroona pandeemia tõttu ning süvenes veelgi vahemikus 2020 kuni 2021. Selle taga olid suurenevad erinevused Lõuna-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas ning Aasias. „2021. aastal kannatasid 31,9% maailma naistest mõõduka või tõsise toiduga kindlustamatuse all võrreldes 27,6% meestega,“ rääkis Torero ja lisas, et seega on toiduga kindlustamatuse osas sooline ebavõrdsus suurenenud.
Vaja on muudatusi. Kuigi koroona pandeemia mõjusid ei ole võimalik veel toitumisnäitajates täiel määral hinnata, on siiski selge, et on vaja väga suuri jõupingutusi, et saavutada 2030 üleilmsed toitumisalased eesmärgid. „Me peame tegema olulist tööd ning mitmed riigid peavad täitma toitumisalaseid kohustusi, mis võeti ühiselt vastu ÜRO toidusüsteemide tippkohtumisel ja maailma toitumisalasel tippkohtumisel ning skaleerima oma tegevusi vastavalt toitumisalasele töökavale,“ ütles FAO esindaja Lihafoorumil. „Me peame liikuma toidutööstuse süsteemi ümberkujundamise poole ja kutsuma esile muudatuse. Hetkel on probleemiks aga ressursside puudumine, enamikel kõige haavatamatel riikidel on suur võlakoormus. Ka arenenud riikidel on koroona tõttu suured probleemid. 2022 majanduse väljavaateid on märkimisväärselt allapoole kohandatud ning see tähendab, et toidutööstuse süsteemidesse investeerimiseks on vähem ressurssi. Siinkohal üritame olemasolevate ressurssidega töötada, kuid kasutada neid tõhusamalt. Suunata stiimul täpsemalt eesmärkidele, nagu tervislikum toidusedel, parem ligipääs toiteväärtuslikumale toidule.“
Toetused toidu tootmiseks. Toetuste ümbersuunamine on lahendus, mis võib suurendada toitainerikka toidu kättesaadavust tarbijale. See võib aidata muuta tervisliku toitumise soodsamaks kogu maailmas ja eriti keskmise sissetulekuga riikides. „Tänasel hetkel kulutavad valitsused, eriti just kõrge ja keskmise sissetulekuga riikides, märkimisväärsed summasid toidutööstuse ja põllumajanduse toetamiseks, kuid erinevad toetusmeetmed, mida see arvnäitaja esindab, võivad moonutada hindu, kaubandust, tootmist ja tarbimisotsuseid,“ ütles Torero.
Ta selgitas, et tootjad saavad toetusi peamiselt hinnastiimulina, mis sisaldab piiril rakendatavaid meetmeid impordil ja ekspordil nagu imporditollimaks, kvoodid, eksporditollimaksud, keelud, litsentsid, seega loome moonutusi. „Üleüldine toetus põllumajandustootmisele keskendub põhitoiduainetele, piimatoodetele ja teistele loomsetele valgurikastele toiduainetele, eriti kõrge ja üle keskmise sissetulekuga riikides. Riis, suhkur ja lihatooted saavad maailmas kõige rohkem toetust, kuid puu- ja köögiviljatootjaid toetatakse vähem,“ selgitas Torero.
Käesolev aruanne esitleb stsenaariume peale aastat 2030, mille kohaselt riigitoetused põllumajandusettevõtjatele kõikide riikide lõikes jaotatakse ümber prioritiseerides nende toiduainete tootmist või tarbimist, mille tarbimine on tervisliku toiduvaliku soovitusest madalam.
„Meie valikutega seonduvate kompromisside mõistmine on tuleviku jaoks keskse tähtsusega ning võimaldab rakendada poliitikaid, mis ühilduvad sellega, millest räägime ja mida on soovitatud.
Poliitikakujundamisel tuleb arvesse võtta ka teisi olulise aspekte, kui hinnatakse võimalusi, kuidas kohandada tollimakse, hinnakontrolli meetmeid ja rahalisi toetusi tarbijatele,“ ütles FAO esindaja. „Ka tuleb mõista, et toetuste kohandamine ei pruugi olla täiel määral õiglane, seetõttu peame leidma viise, kuidas toetada neid, kes antud protsessides kaotavad. Järeleandmiste vältimiseks peame võib- olla tarbijatele rakendama uusi rahalisi toetusi, rajama korralikke sotsiaalkaitse süsteeme.“
Kuna põllumajandus on endiselt majanduse ja töökohtade loomise aspektist võtmetähtsusega, siis peaksid valitsused kulutama rohkem hästi prioritiseeritud üldhuviteenuste osutamisele, sõnas Torero oma ettekande lõpus.
Kokkuvõtte koostas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajandusvaldkonna juht Meelika Sander-Sõrmus
