Euroopa Parlamendi osakonnad on koostanud Europarlamendi presidendile ülevaatepaberi väljakutsetest Euroopa Liidu poliitikavaldkondades aastatel 2009-2019. Dokument käsitleb muu hulgas ka EL ühist põllumajanduspoliitikat. Dokumendi näol pole tegemist parlamendi ametlike seisukohtadega, kuid selles toodud ülevaade annab indikatsioone, mis suunas Brüsseli võimukoridorides mõeldakse.
Dokumendis märgitakse, et Lissaboni lepingu jõustumine tähendas põllumajanduse valdkonnas Europarlamendi jaoks pöördepunkti nii seadusandlikus (kaasotsustusmenetlus), täidesaatvas (komitoloogia) kui eelarve kujundamise tähenduses. Parlament võiks kaaluda kokkuleppe saavutamist erinevate EL institutsioonidega, et panna paika Lissaboni lepingus toodud uute sätete tõlgendamine.
Oodata on ühise põllumajanduspoliitika, selle põhimõtete ja võtmeinstrumentide läbivaatamist. ÜPP muutmise otsused tehakse 2012-2013 ning uue poliitika elluviimine toimub samm-sammult aastatel 2014-2019, seejuures on 2020. aastaks üleminekuperiood täielikult lõppenud. Üleminekuaja jooksul peaks toimuma toetuste lõplik lahtisidumine ja uus sisustamine ning uute eesmärkidega vastavusse viimine.
Dokumendis tehakse ettepanek, et Euroopa Parlament võiks üles näidata initsiatiivi kaLissaboni lepingu põllumajanduse osa muutmiseks. Põllumajanduse eesmärke pole muudetud 1957. aastast alates ja lepingust on puudu põllumajandusvaldkonna kaasaegsed eesmärgid. Lissaboni lepingu paragrahv 48 sätestab lepingu lihtsustatud muutmise protseduurid, mille alusel oleks Euroopa Parlamendil võimalus lepingu muutmise ettepanek teha. See võiks toimuda pärast 2013. aastat, kui ÜPP reform on läbi viidud.
WTO Doha läbirääkimiste voor võiks lõppeda 2011. aastal, kuigi selles osas pole mingit kindlust. Igal uuel WTO kokkuleppel oleks ühisele põllumajanduspoliitikale suur mõju, eriti seoses turukaitsega. WTO kokkulepete järkjärguline rakendamine toimuks „uue“ ÜPP tingimustes kuni 2020. aastani.
Euroopa Parlament võiks dokumendi kohaselt taotleda võimaliku ülemaailmse kliimakokkuleppe elementide integreerimist ühisesse põllumajanduspoliitikasse. Põllumajanduse, kliima ja energia teemad on omavahel tihedalt seotud, mistõttu peaks ÜPP arvestama nö „rohelise kokkuleppega“ (green deal), mille defineerimisel peaks parlament aktiivselt kaasa mõtlema.
EL bioloogilise mitmekesisuse poliitika kontekstis märgitakse, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemise pidurdamiseks peaks EL erinevates valdkondades rakendama ühtsemat poliitikat, muuhulgas peaks otsima uusi rahastamisvõimalusi ühise põllumajanduspoliitika, ühise kalanduspoliitika jt poliitikate raames.
