Eesti põllumajanduse otsetoetuste tase jääb järgmisel eelarveperioodil tunduvalt alla ELi keskmise, kui me ei suuda eelseisvatel läbirääkimistel saavutada olulist läbimurret, selgub Euroopa Komisjoni poolt eile avaldatud ELi mitmeaastase eelarvekava eelnõust aastateks 2021-2027.
„On positiivne, et komisjon tegi ettepaneku otsetoetuste tasemeid hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustada ELi keskmise suunas, kuid kahjuks ei saa rahul olla toetuste suure erinevuse vähendamise ulatusega,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.
Sõrmuse sõnul on ELi eelarvekava põllumajandustoetuste ühtlustamise osas liiga vähe ambitsioonikas. Seadsime juba aastateks 2014-2020 eesmärgi, et meie otsetoetused moodustavad vähemalt 90% ELi keskmisest, kuid tundub, et me ei suuda seda taset saavutada isegi 23 aastat pärast ELiga liitumist. Ligikaudne arvutus näitab, et praegu on jutt pigem natuke rohkem kui 80% tasemest. Eesti valitsusel, Euroopa Parlamendi liikmetel ja põllumajanduse esindusorganisatsioonidel seisab ees suur töö, et lõplik kokkulepe tuleks komisjoni pakutust oluliselt parem.
“Seda, kas ja kui palju Eesti põllumehed uue eelarvega võidavad või kaotavad, on veel väga vara öelda. Lisaks otsetoetustele on Eesti põllumajanduse jaoks väga tähtsad ka maaelu arengu fondi vahendid – esialgse kava kohaselt tabavad aga maaelu arengu poliitikat ELi poolse panuse osas valusad kärpekäärid (üle 12%). Maaelu arengu vahendite kogumahuks kavandatakse uuel perioodil 78,8 miljardit eurot, samas kui sellel perioodil oli see 90 miljardit eurot. Kuigi liikmesriikide vaheline jaotus on täna veel ebaselge, siis Eesti seisukohalt on see ohumärk,” lisas Sõrmus.
Põhjalikku analüüsi vajab ka komisjoni ettepanek ettevõttepõhiste toetuslagede kehtestamiseks või vähenevate maksete rakendamiseks suurematele põllumajandusettevõtetele. Eesti ettevõtete suurenemiseni on viinud madalad põllumajandustoetused ja ebaõiglased konkurentsitingimused, mis on sundinud meie põllumehi konkurentsis püsimiseks otsima võimalusi efektiivsuse tõstmiseks. Nüüd teeb komisjon sisuliselt ettepaneku edasipürgivaid põllumehi „karistada“.
„Ühise põllumajanduspoliitika mõlema samba raames on olemas suur valik meetmeid, mis on sobilikud väiksemate põllumajandusettevõtete toetamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks. Nutikas poliitika tähendab, et erinevate probleemide lahendamiseks kasutatakse asjakohaseid meetmeid. Kardan, et otsetoetuste ettevõtte suurusest lähtuv ümberjaotamine tekitab vaid moonutusi ja viib põllumajandusmaa rendihinna suurenemiseni, mis kahjustab lõppkokkuvõttes nii suuremate kui väiksemate tootjate konkurentsivõimet,“ selgitas Sõrmus.
2020. aastal on prognoosi kohaselt ELi keskmine otsetoetuste tase hektari kohta 242 eurot, Eestis aga vaid 177 eurot. Osades riikides ulatuvad otsetoetused aga ka rohkem kui 400 euroni.
Kokkuvõte Euroopa Komisjoni ettepanekust
Uuendatud ÜPP eelarveks kujuneb aastatel 2021-2027 365 miljardit eurot, mis jaguneb ÜPP kahe samba vahel: esimene samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelu arengu poliitika. Sealjuures Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi eelarveks kujuneks 286,2 miljardit eurot ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi eelarveks kujuneks 78,8 miljardit eurot. Komisjon tegi ettepaneku ÜPP kogueelarve mõõdukaks vähendamiseks (5%).
Komisjon teeb ettepaneku suurendada maaelu arengu vahendite liikmesriikide poolset kaasfinantseerimise määra. Liikmesriikidele jääb võimalus suunata mõlemas suunas vahendeid ühest sambast teise. Lisaks sellele on kavas 10 miljardi euroga toetada teadust ja innovatsiooni toidu, põllumajanduse, maaelu arengu ja biomajanduse valdkondades.
Rakendatakse uut nn tulemuste saavutamise mudelit, kusjuures kõik tegevused tuuakse kokku ühe programmeerimise vahendi ÜPP strateegilise plaani raamesse. Kavas on luua rohkem paindlikkust ja lihtsustada süsteemi. ELi tasandi ühistele eesmärkidele tuginedes on liikmesriikidel ÜPP strateegilise kava raames rohkem võimalusi kohalikest vajadustest lähtuvate meetmete kujundamiseks. See peaks olukorda lihtsustama nii poliitika haldamise kui põllumajandustootjate seisukohalt. Liikmesriikide poolt rakendatavad meetmed peavad olema kooskõlas teiste ELi poliitikatega, nagu nt keskkonna- ja kliimapoliitika.
Otsetoetusi on kavas mõõdukalt kärpida ja paremini suunata. Hetkel saavad 20% tootjatest 80% otsetoetustest, mis peegeldab olukorda, kus põllumajandusmaa on koondunud väheste tootjate kätte. Soodustatakse ka tasakaalustatumat toetuste jaotamist ettevõtte tasemel kohustuslike toetuslagede kehtestamise (arvestades seejuures tööjõukuludega) või suurematele ettevõtetele vähenevate hektarimaksete kaudu. See tähendab, et toetus jaotatakse ümber keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Suuremate ettevõtete toetuste vähendamise kaudu vabanevad vahendid jäävad selle liikmesriigi eelarvesse, kus need tekivad. Ilmselt saab neid vahendeid kasutada ka maaelu arengu meetmete rahastamiseks.
Otsetoetuste tasemeid hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustatakse ELi keskmise suunas. Kõikide liikmesriikide puhul, kelle otsetoetuste tase jääb alla 90% EL-27 keskmisest, vähendatakse liikmesriigi praeguse taseme ja keskmisest 90% taseme vahet 50% võrra. Sellist otsetoetuste ühtlustamist rahastatakse kõikide liikmesriikide vahenditest.
Otsetoetuste maksmise tingimuseks on rangemad keskkonnatingimused. Otsetoetuste eelarve raames luuakse vabatahtlikud keskkonnameetmed. Arvestatav osa maaelu arengu vahenditest eraldatakse kliima- ja keskkonnasõbralikele tegevustele. See süsteem annab liikmesriikidele suurema paindlikkuse ja võimaluse paremini saavutada keskkonna eesmärke ning olla ambitsioonikam. Praegune rohestamise süsteem asendatakse, integreerides omavahel praeguse nõuetele vastavuse tingimused, otsetoetuste raames makstava rohestamise toetuse ja vabatahtlikud põllumajanduskeskkonna ning kliima meetmed rohkem suunatud, ambitsioonikamasse ja praegusest paindlikumasse süsteemi. Eesmärgiks on suurendada ÜPP keskkonna- ja kliimaalast ambitsiooni.
Moodustatakse uus kriisireserv Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi raames, et toime tulla rahvusvaheliste turgude ettearvamatutest arengutest tulenevate kriisidega või ELi väliste riikide tegevusest tekkivate spetsiifiliste probleemidega põllumajandussektorile. Liikmesriikide ÜPP strateegiliste plaanide raames tuleb rakendada riskijuhtimise meetmeid, sh sissetulekute stabiliseerimiseks. Kriisireservile juurdepääsu eeltingimuseks on, et liikmesriigi tasandil luuakse strateegia sobivate riskijuhtimise meetmete rakendamiseks (see hõlmaks kindlustuse tüüpi meetmeid).
Tuleviku ELi eelarve suurendab sünergiat ELi ühtekuuluvuspoliitika ja ÜPP vahel, et rahastada investeeringuid looduskaitsesse ja elurikkuse säilitamiseks. Pariisi kliimaleppe ja ÜRO säästva arengu eesmärkidega kooskõlas peaks vähemalt 25% kõikide ELi programmide vahenditest panustama kliimaeesmärkide saavutamisse.
Keskkonna- ja kliimaprogramm LIFE toetab samuti energiatõhususe ja puhta energia meetmeid. Kosmoseprogramm koos Copernicuse ja Galileo satelliitidega aitab täppisviljeluse muuta reaalsuseks: satelliidid seiravad ELi põllumajandusmaad ja annavad põllumeestele infot, mille põhjal saab teha otsuseid väetiste kasutamise kohta põldudel. See aitab vähendada erinevate põllumajandussisendite tarbetut kasutamist ning mulla ja õhu saastumist.
Lisainfo: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus, tel 520 5857, e-post: roomet.sormus@epkk.ee
