Mind on viimastel nädalatel mitu korda risti löödud, et olen püüdnud normaalset ja tasakaalustatud söömist meelde tuletada ning tunnustada põllumehi meie rahva varustamisel kvaliteetse toiduga.
Laenan osa hinnangust Tartu ülikooli professorilt Mihkel Zilmerilt – käsil on veider aeg, kus normaalset toitumist tuleb kaitsta, selgitada kohalike põllumeeste pingutusi keskkonnahoiul ning meile maitsva ja puhta toidu tootmisel. Ning tunda end kummaliselt, nagu tegeleks millegi ebaseaduslikuga… Söömine on järjest tundlikum teema.
„Mürgita, mürgita ja siis väeta,“ võtab suure ajalehe juhtkiri ebaõiglaselt järeldada. Kuidas nii absurdne üldistus? Põllumajandus ja toidutootmine on lai valdkond ja kõiki müüte, valeväiteid ja emotsionaalseid laenguid on keeruline kummutada. Mõnda tahku siiski selgitan.
Kuigi aeg-ajalt väidetakse vastupidi, siis Eestis toodetud toit on väga puhas ja kvaliteetne. See on fakt. Eurostati viimased andmed taimekaitsevahendite turustamise kohta ütlevad, et Eesti on Euroopa Liidu viie kõige vähem taimekaitsevahendeid kasutava riigi hulgas. Võrreldes Hollandiga on turustatud taimekaitsevahendite kogus põllumajandusmaa hektari kohta ligi seitse, Hispaaniaga üle nelja ja Poolaga üle kahe korra väiksem. Need on riigid, kust siia imporditud toit tihti pärineb.
Euroopa toiduohutusameti (EFSA) pestitsiidijääkide viimase aruande kohaselt sisaldas Eesti päritolu toiduainetest pestitsiidijääke üle piirnormi 0,8% proovidest ja seegi ei tähendanud riski tarbijate tervisele, sest piirnormid on varuga. ELi päritolu toidu puhul oli piirnormi ületusi keskmiselt 2,7%, samas kui kolmandate riikide puhul oli see koguni 7,8%.
Igal aastal võetakse Eestis pakutavast toidust sadu proove. Eesti toit paistab silma, sest on EFSA objektiivsete seiretulemuste järgi maailma puhtamaid. Selles valguses kõlab arusaamatult ühe teadlase üleskutse eelistada tõendatult puhtale Eesti toidule maailma teisest otsast transporditud mahetoitu.
Laia kõlapinnaga on uudised, kui Eesti põhjavee proovidest leitakse taimekaitsevahendite jääke. Tänaste põllumeeste poole vaadatakse ka siis, kui proovides on aastast aastasse sama aine laguprodukt kloridasoondesfenüül, mida meie põllumajandus juba 30 aastat ei kasuta. 2020. aasta nitraaditundliku ala põhjavee pestitsiidijääkide seires tuvastati seitsme üksiku pestitsiidijäägi piirväärtuse ületus, millest kuus oli seotud sellesama kloridasoon-desfenüüliga. Samas ei leitud aga ühestki proovist näiteks Eestis enim kasutatava pestitsiidi glüfosaadi ja selle laguprodukti AMPA jääke ega jälgi, kuigi glüfosaat moodustas 40% turustatud taimekaitsevahendite toimeaine kogusest. Pole kahtlust, et puhta põhjavee kaitse on põllumeeste ülesanne, mille nimel pingutatakse.
Vahetu indikaator on ka mesilased. Viimastel aastatel pole Eestis teadaolevalt ükski mesilaspere hukkunud taimekaitsevahendite kasutamise tõttu. Mesinikud ja põllumehed teevad tihedat koostööd, sest taimekasvatajatele on koostöö loodusega ja tolmeldajate tervis tähtis. Põllumehele on põld ja seda ümbritsev keskkond tema igapäevane leib.
Põllumehed kasutavad võimalikult vähe taimekaitsevahendeid, sest see on kulu. Kasutatakse integreeritud taimekaitset, mille kohaselt on keemiliste taimekaitsevahendite kasutus viimane võimalus, kui see on saagi päästmiseks vältimatu. Eeskätt panustatakse täppistootmisesse ja parimatesse tehnoloogiatesse, andmeanalüüsi, haiguskindlatesse sortidesse ja haigusi vähendavasse viljavaheldusse.
Tihti pannakse lootus mahepõllumajandusele, mille osa on Eestis suur – oleme 23% mahemaa osakaaluga Euroopa tipus. Aga ainult mahetootmisel on vajalikus mahus toidu tagamisel paraku piirid. Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal teravilja keskmine saagikus 4412 kg/ ha, maheteravilja saagikus aga 1860 kg/ha ehk 2,4 korda väiksem. Täielikult mahepõllumajandusele üleminekuks vajaksime palju rohkem maad. Tarbija jaoks pole vähetähtis ka toidu hind.
Veel keskkonda säästvaid meetmeid
Siinne põllumajandus ja toidutootmine on maailma arvestuses keskkonnasäästlikumaid. Eestis järgitakse ELi ühtse pindalatoetusega kaasas käivaid rohestamise baasnõudeid ligi miljonil hektaril, millele lisaks rakendatakse umbes 70% pinnal vabatahtlikke keskkonnanõudeid. Uus põllumajanduspoliitika toob alates 2023. aastast kaasa keskkonnahoiu meetmete veel laialdasema kasutamise.
Nii ongi tarvis teavituskampaaniaid ja avatud talude päevi, mis võimaldavad vaadata põllumajanduse köögipoolele ja selgitada uutele põlvkondadele Eesti toidutootmise praktikat. Meil on õnn elada riigis, mille toidutootjad tegutsevad paarisaja kilomeetri raadiuses ja on teadatuntud.
ROOMET SÕRMUS – Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees
Õhtuleht, 19. jaanuar 2022
