Eesti piimaveiste tipptase on hea ekspordi argument

Keava aretusjaama tõupull. Foto: J. Nemvalts

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on juhtpartner rahvusvahelises projektis “BreedExpo2”, kus koostöös Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Soome ning Läti partneritega laiendatakse ekspordivõimalusi nii piima- kui lihaveiste aretusmaterjalile, seemenduse oskusteabele, tõuaretuses kasutatavatele töövahenditele ja seadmetele ning samuti tõuloomadele. Projekti fookuses on kolm riiki: Aserbaidžaan, Usbekistan ja Türgi.

Lõppemas on projekti esimene aasta, kus on sõlmitud kontakte ja külastatud loomakasvatusettevõtteid Asebaidžaanis ja Usbekistanis. Samuti osalesime Taškendis toimuval põllumajandusmessil AgroUzbekistan 2023. Loomade vahendusega tegelevad ettevõtted mõlemas riigis tõid välja Eesti piimaveiste väga eeskujulikud toodangunumbrid, milliseid nad ei olnud teistest riikidest varutud loomade puhul juba esimesest laktatsioonist kogenud. Märkimist väärib, et Usbekistanis oli suur huvi eesti punase tõu vastu, kes oli jäänud silma, kui hea kohaneja sealsetes kliimaoludes. Mõlemat riiki ühendavaks jooneks on piima nappus ning riiklik suund loomakasvatussektori tugevdamisele mistõttu loomade ostu osaliselt ka toetatakse. Seega võib näha sealsel turul nõudluse kasvu kõrge kvaliteediga piimakarja järele.

Kõrge geneetiline tase

Läinud aastal on Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu müünud kokku 6469 veist, neist 2909 kolmandatesse  riikidesse, 2551 EL siseselt ja 1009 siseriiklikult. Selleks, et vastata tõuloomade kasvavale nõudlusele Kesk-Aasia piirkonnas, ja tõsta loomakasvatajate huvi ekspordi vastu, kutsusime piimaveisekasvatajad aasta lõpuks seminarile, kus soovisime tuua kokku juba eksportivad loomakasvatajad ning samuti need, kes alles seda mõtet kaaluvad. Seminaril astus üles 140 aastat tõuloomade ekspordiäris tegutsenud Hollandi ettevõtte Firma Schaap juht Hoite Schaap, kes kinnitas, et Eesti tõuveiste geneetiline tase on samaväärne või parem, kui Hollandis, Saksamaal ja Taanis, kuid Eesti imidž ei ole veel jõudnud loomade kvaliteedile järele. Seega on Eestil loomade ekspordis väga suur turupotentsiaal.

Üheks võimaluseks müügiloomade väärtust veelgi tõsta, oleks nende tiinestamine suguselekteeritud spermaga. Suguselekteeritud sperma kasutamine nii lehmikutel kui ka lehmadel on Eestis viimasel kümnel aastal  suurenenud ligikaudu 10 korda, jõudes lehmikutel viimastel aastatel juba ligikaudu 25%-ni esimestest seemendustest (joonis 1). Samuti on see aastate lõikes laienenud – kui aastail 2013-2014 kasutati suguselekteeritud spermat 60-s karjas ning 68,7% suguselekteeritud spermaga esimestest seemendustest tehti vaid kümnes karjas, siis aastail 2020-2021 kasutati suguselekteeritud spermat juba 144-s karjas ning kümnes karjas tehti 40,3% esimestest seemendustest. Aastate lõikes on suurenenud ka suguselekteeritud sperma seemenduspullide arv, mis kümme aastat tagasi oli 40 ning aastail 2020-2021 juba 193.

Joonis 1. Suguselekteeritud spermaga tehtud 1. seemenduste osakaal lehmikutel ja lehmadel aastate kaupa.

Teada on, et suguselekteeritud spermaga seemendamisel tiinestumise tõenäosus mõnevõrra langeb, kuna spermide selektsioon põhjustab rakkudele lisastressi. Eesti andmetele tuginedes tiinestusid esimese tavaspermaga seemenduse järgselt 47,7% ja suguselekteeritud spermaga seemenduse järgselt 38,3% lehmadest. Lehmikutel olid vastavad arvud 72,3% ja 55,9%. Selline erinevus, et lehmikutel mõjutab suguselekteeritud sperma kasutamine tiinestumist märksa negatiivsemalt kui lehmadel, on olnud aastate lõikes suhteliselt püsiv (joonis 2).

Joonis 2. Lehmikute ja lehmade tiinestumine esimese seemenduse järgselt tava- ja suguselekteeritud sperma kasutamisel aastate lõikes.

Huvitaval kombel ei ole aga kõikide pullide puhul seemendustulemused suguselekteeritud spermaga selgelt kehvemad tavasperma tulemustest. Uuringus vaadeldi 81 seemenduspulli, kelle nii suguselekteeritud kui ka tavaspermaga oli tehtud vähemalt 100 esimest seemendust. Selgus, et kui enamuse pullide suguselekteeritud sperma viib tavaspermast halvema tiinestumiseni (hinnanguline erinevus 1-20 protsendipunkti), siis leiduvad kaks pulli (nr 62642 ja 70050), kelle suguselekteeritud sperma tiinestas lehmi hinnanguliselt mõne protsendipunkti võrra pareminigi, kui tavasperma. Konkurentsitult parimaid seemendustulemusi andis pull nr 62545 ja keskmisest kehvemaid seemendustulemusi pullid nr 62559, 70811 ja 62020 olenemata sellest, millises karjas nende spermat kasutati.

Aga kui suur on ikkagi tõenäosus, et sünnib soovitud soost järglane? Analüüsi kohaselt andsid kõigist aastatel 2013-2021 tavaspermaga tehtud tiinestavatest seemendustest 43,0% tulemuseks elusa lehmvasika sünni ja samas ajavahemikus suguselekteeritud spermaga tehtud tiinestavatest seemendustest lõppes elusa lehmvasika sünniga 82,6%. Seejuures on need protsendid suhteliselt sarnased nii lehmikutel kui ka mullikatel (joonis 3).

Joonis 3. Elusa lehmvasika (sh kaksikute lehmvasikate) sünniga päädinud poegimiste osakaal lehmikutel ja lehmadel sõltuvalt tiinestaval seemendusel kasutatud spermast aastate lõikes. Tavaspermaga seemenduste puhul on arvuliselt ära toodud vaid lehmikute poegimise tulemus.

Kokkuvõtlikult saab analüüsi põhjal väita, et suguselekteeritud sperma kasutamine tõstab olulisel määral sündivate lehmvasikate hulka, mis tõstab nii eksporditavate tõuloomade väärtust kui nende  arvu ning vähendab samal ajal sündivate pullvasikate osakaalu.

Suguselekteeritud sperma kasutamist Eestis uuriti projekti Competence Centre on Health Technologies (CCHT)” nr EU 48695 alamprojekt 3.4.1. „Veise spermide soospetsiifilise sorteerimise tehnoloogia väljatöötamine“ ja Eesti Teadusagentuuri projekti PRG554 raames ning toetati Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. Uuring hõlmas 653 023 esimest tavaspermaga seemendust 781-s karjas ning 36 910 esimest suguselekteeritud spermaga seemendust 190-s karjas. Tavaspermaga seemendustel oli kasutatud 3202 ja suguselekteeritud spermaga seemendusel 325 erineva pulli spermat.

Koostööprojekti “BreedExpo2” elluviimist toetab INTERREG Kesk-Läänemere Programm 2021-2027.

Artikli autorid: Triin Hallap, EPKK arendusnõunik/projektijuht ja Prof. Tanel Kaart, EMÜ

Artikkel ilmub MAK 2014-2020 „Teadmussiirde pikaajaline programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas“ raames. Rahastamisallikas: Euroopa Maaelu Põllumajandusfond (EAFRD). 

Eelmine luguJaanus Murakas: kaasaegses piimatööstuses mõeldakse mitu aastat ette
Järgmine luguKuula meenutust: suvine söödapuudus mõjutas enim veisekasvatust