Teie ostukorvi sisu jõuab teieni tootja jaoks vaevarikast teed pidi, sest tal on tulnud nõustuda jaeketi karmi hinnapoliitika ja igal sammul ähvardavate trahvidega. “Selle vahel, mis letil kajastub ja see, mis sealt minuni jõuab, on ikka suured käärid,” tõdeb üks Rimi väiketootja. “Nad sunnivad oma suhtumisega praktiliselt põlvili sind,” lisab teine. Tootjad kasutavad jaeketiga suhte kirjeldamiseks väljendeid nagu “kettide diktaat” ja “jõupositsioon” ning räägivad nendega sõlmitavast lepingust kui keti esitatud ultimaatumist. Kartes kaupluste pahameelt, nõustuvad neist mitmed aga sel teemal vaid anonüümselt rääkima.
Lepingute ultimaatumiks pidamise põhjuseks on asjaolu, et jaeketid on välja töötanud standardlepingud, mille põhitingimused on n-ö kivisse raiutud ja tarnijatel ei jää tavaliselt üle muud, kui nendega leppida.
Kopsakad trahvid
Standardlepingutesse, mis koosnevad peamiselt tarnijale ja mitte jaeketile pandavatest kohustustest, on näiteks sisse kirjutatud kopsakad trahvid, mis tarnijat ähvardavad pea iga eksisammu juures.
Äripäevale teadaolevalt tuleb Rimi tarnijatel maksta 450 eurot (7000 krooni) iga juhtumi eest, mil kauba saatedokumendid ei vasta nõuetele või kauba netokaalu muutusest ei teatata 30 päeva ette.
Tarnekindluse nõue
Sama suurt trahvi nõutakse siis, kui tarne hilineb üle tunni või kui kellaaega pole kokku lepitud, aga tootja ei toimeta kaupa kohale kokkulepitud päeval ega ole sellest 24 tundi ette teatanud.
Põltsamaa Felixi juht Anti Orav ütleb, et praeguseks üleüldiseks tootjate mureks on just tarnele esitatavad nõuded. Tootjatelt nõutav tarnekindluse protsent on 98-100%. “Selle täitmine oleks mõeldav olukorras, kus tellimused tuleksid aegsamini. Aga praegu nõutakse sellist tarnekindlust ka 24tunnise etteteatamisega,” ütleb Orav.
Ta leiab, et tarnija ja hankija vahel toimub liiga vähe infovahetust, et tagada mõistlike laovarude juures nii kõrgeid tarnekindluse määrasid. Orava sõnul teeb ühest hetkest müügi mõttetuks see, kui praktiliselt kogu võimalik müügikasum tuleb trahvina ära anda.
Tarnijaid teeb tigedaks ka see, et kui kaup jääb müümata jaeketi süül, ei saa tootja selle eest ketile trahvi teha. Näiteks just sel nädalal teatasid Rimi ja Selver, et nende jahe- ja külmletid on osas poodides kuumalaine tõttu katki. Kui tootjal tuleks oma seadmete rikke puhul trahvi maksta, siis jaekett saamata jäänud müügi eest seda tegema ei pea.
Teine näide: suured ketid nagu Rimi, Selver ja ETK korraldavad oma logistikat ise, st tootja viib kauba nende kesklattu ja kett ise toimetab selle edasi poodidesse. Suvel oleks tootjate sõnul vaja nn suvehitte viia poodi tihedamini kui kord-kaks nädalas, kuid ketid tarneid tihendanud ei ole, mistõttu müüb tootja kettides populaarseimaid tooteid jällegi vähem, kui nõudlust on.
Põhiline, mille üle tarnijatel kettidega vägikaigast vedada tuleb ja mille pealt kauplusteketid ka teenivad, on soodustus tootja hinnakirjajärgsest hinnast. Osa kettide puhul on selle sisse arvestatud ka logistikatasu, teistele tuleb seda eraldi maksta. Hinnakirja allahindlusprotsendile lisanduvad kampaaniateaegsed lisaallahindlused. Tavaliselt maksavad kampaaniate lisaallahindluse tootja ja kett kahasse, kuid see oleneb ka sellest, kumb osapool on rohkem allahindlusest huvitatud.
Orav märgib, et just viimastel aastatel on lisaallahindluste nõudmine olnud tootja jaoks eriti valulik. “Kui kaubanduskett nõuab lisaallahindlust olukorras, kus turg langeb, on ka tarnijal n-ö vesi ahjus.”
Tootja maksku peale
Lisaks allahindluse tegemisele tuleb tootjal maksta ketile mahu- ja/või kasvuboonuseid. Neist esimene on kokkulepitud protsent näiteks kuu aja jooksul müüdud kaupade hinna pealt. Teise puhul lepitakse kokku müügieesmärk näiteks aasta peale ja selle täitmisel maksab tootja jaeketile mõne protsendipunkti jagu lisa.
Sellele kõigele lisanduvad turundustasud. Kui osa neist on seotud vaid kampaaniatega (reklaam kliendilehes, riiulil sooduskampaania silt ja väljapaistvam asukoht), siis lepingus võib olla sees ka nõue maksta igakuist turundustasu. Uue tootega sortimenti minnes tuleb ketile maksta ühekordset tasu. Ja selle eest, et kett ostjaga üldse koostööd teeb, küsitakse lepingu haldamise tasu, mis Rimis on 100 eurot (1565 krooni) aastas.
Mida suurem kett, seda kohmakam ta tootjate hinnangul on ja seda raskem on lepingutingimuste või sortimendimuutuste üle läbi rääkida.
Eestis on kaks ketti, mille otsustajad ei asu siin. Rimi teeb Baltimaid puudutavad otsused Riias ning Maxima saadab korraldusi Leedust. “Riia ja Vilniuse kontorid ei tea kohalikke olusid nii hästi, kui võiks,” räägib üks tootjatest.
Tootjatel ei jää enamasti muud üle, kui keti nõudmistele järele anda. “Vähegi suurem tootja ei suudagi oma toodangut teisiti kui kaubandusketi kaudu realiseerida,” selgitab väiketootja.
Taust
Lepingutingimuste näiteid Rimi standardlepingust
Tellimuses esitatud tingimustele mittevastava kauba tarne eest trahv 450 eurot (7041 krooni). Hilinemine tarnimisel tund aega 450 eurot. Kui kellaaega pole kokku lepitud ja müüja ei toimeta kaupa kohale kokkulepitud päeval ega ole sellest 24 tundi ette teatanud, on trahv 450 eurot. Madalakvaliteedilisest kaubast võib jaekett keelduda või nõuda leppetrahvi 450 eurot. Väiksem kaupade maht kui ostja tellimuses – trahv 450 eurot. Saatedokumentides võib jaekett teha muudatusi, mille tootja peab kinnitama ja kolme päeva jooksul krediitarve tegema. Kui müüja ei täida kohust, on ostjal õigus iga juhtumi eest nõuda 450 eurot. Kui kampaania lõpus ei korista tarnija viie päeva jooksul pärast kampaaniat ära kaupade aluseid või display’d, on trahv 150 eurot (2347 krooni). Kui tootja ei taga kampaania esitades tellimuste täielikku täitmist ega teavita kirjalikult kauplusketti ette kolm nädalat, tasub tootja leppetrahvi 100% tarnimata jäänud kaupade väärtusest, kuid mitte vähem kui 750 eurot (11 735 krooni) Lepingu haldamise aastatasu ehk see, et kett tootjaga iga päev suhtleb, on 100 eurot (1565 krooni).
Kommentaar
Maie Niit, Otepää Lihatööstus Edgar OÜ
Minu sügav veendumus on, et Saksamaa majandus on väga heal järjel tänu sellele, et väikeettevõtlust soositakse. See meile üle võetud Ameerika stiil, et kauplused on kettide käes, teeb meie elule karuteene.
Ketid on eelisseisus, nagu dikteerijad. Oleneb keti juhist, kas ta on inimlikum või võtab viimase. Kettide boonused on suured. Nii ei jää midagi üle tootmise arenduseks ega inimestele palga maksmiseks. Kettidest möödakäimise võimalus on teha äri mustalt, riigile makse mitte makstes. Rahvas elab küll kuidagi ära, aga riik ei saa makse.
Suured ketid ei taha väikeettevõtte tooteid sisse võtta, sest nad võivad saada kõik ühest kohast. Nad küsivad, et miks me peame iga ettevõtte pärast, kes oma kastikesega tuleb, uksed lahti tegema ja arvestust pidama. Selverisse oleme püüdnud viis aastat sisse saada, aga ei ole saanud. Öeldakse, et mingit erilist toodet ei ole. No mis sa sellest lihatootest erilist teed? Teed lihtsalt hea ja kvaliteetse. Ehk see oleks eriline, kui oskaks teha lihatoodet, mis näeks välja nagu tort.
Veiko Pak, Kadarbiku Köögivili OÜ juht
Kui kaup on hea ja ise oled tubli – mõtled läbi, kuidas ja mida müüa – siis ei ole probleemi. On mõistetav, et kett peab ise pinnal püsima, sest kui ta seda ei tee, tekitab see omakorda tarnijatele probleeme. Tarnija jaoks pole muud väljapääsu kui kaubandusketid. Mis ei ole mujal praegu ju tavaline, on see, et jaekettide finantspool on korras, poed peavad maksetähtaegadest kinni. Kui toote säilivusaeg on viis päeva, aga keti maksetähtaeg on mitu korda pikem, tuleb oma tegevuses sellega lihtsalt arvestada.
Mitte et ma midagi kardaks, aga selle “suure vaenlase” Rimi kohta ütlen, et tänu nendele oleme päris hästi saanud oma kaupa müüa. Säästumarketites pole sortiment suur, aga sealt tuleb kogust. Ja asjaajamine on isegi lihtsam kui teiste kettidega.
Selveriga ei ole meil otselepingut, vaid müüme edasimüüja kaudu. Prisma ja Rimiga oleme algusest saadik otse suhelnud, ETKga vahelduva eduga. Mahlad lähevad neile otse, köögiviljad mitte. Aga peab ütlema, et meie äri on väga väike ja sellelt pinnalt on oluliselt lihtsam suhelda, kuna see ei muutu poliitiliseks.
Kadri Bank (Äripäev)
