“Saame Põhjamaade Argentinaks! See tähendab, et majandame keskkonnasäästlikul viisil, üksteist kuulates ning teineteist austades,” lausus täna, 2. novembril, EPKK Lihafoorumi avasõnades koja lihatoimkonna juht Anu Hellenurme. “Eesti peaks saama Põhjamaade Argentinaks, võimsaks lihatootjaks, sest eeldused, nagu öeldud, on ju olemas! Mitte koguste vaid nutikuse ja kvaliteetkavade ning erilise lugude rääkimistega.”
Järgneb Anu Hellenurme pöördumine foorumil osalejate poole:
Kas pole see Eestis ilus tava – juba läbi aastasadade, et kui külaline tuppa astub, kutsutakse ta lauda ja pakutakse süüa? See on palju rohkem kui lihtsalt söömine, see on väga oluline rituaal: me näitame sellega oma sõprust, näitame, et hoolime külalisest. Raskematel aegadel tuli lauale kapsasupp ja praekartul paari lihalõiguga, parematel aegadel ei jõudnud kõike head ja paremat kokkugi lugeda.
Toidulaud peegeldab väga täpselt meie rikkust ja vaesust.
Paremate aegadega seoses – ja küll tahaks, et need paremad ajad jääksid igavesti kestma – on siiski üks probleem: me kõik kipume unustama, kust meie toit pärit on. Me võtame seda, et meie laud on kaetud, kuidagi iseenesestmõistetavalt. Aga kas see ikka on nii iseenesest mõistetav kui tundub, tahan siinkohal küsida.
Mõelgem viimase aasta-paari jooksul muutunud oludele:
- Tõsiste kliimakatastroofide tõenäosus on kasvanud 9 korda, ja mitte ainult Austraalias vaid ka Euroopas! Isegi nii tugevates riikides nagu Saksamaa ja Austria, kaotas lõppenud suvel üleujutuste tõttu elu üle 200 inimese!
- Julgeolekuolukord, nii kaugemal kui lähemal, on muutunud palju pingelisemaks.
- COVID-pandeemia mõjub kogu riigile.
Sellises olukorras on Eesti jaoks tähtsamad kui kunagi varem kaks märksõna: toidujulgeolek ja koostöö. Ja need on omavahel tihedamalt seotud kui esialgu välja paistab.
Mul on väga hea meel, et meie maaeluminister Urmas Kruuse pühendas konverentsil „Aasta Põllumees 2021“ hiljuti oma kõne just toidujulgeoleku teemale. Toidujulgeolek puudutab meist igaüht ja just põllumehed on selle tagatiseks. Toidujulgeolek tähendab tegelikult seda, et kõik eluks esmavajaliku suudame toota Eestis. Piim, liha, leib, nagu ütles Carl Robert Jakobson. Täpsemalt tsiteerides: „Iga rahvas on vaba, kui tal on laual oma leib, piim ja liha.”
Jättes looduse ekstreemsused kõrvale, siis – kus siis veel on kõige targem ja kõige parem tagada toiduga isevarustatus 100%-liselt, või isegi enam kui 100%liselt (omatarbimine + eksport), kui mitte Eestis!
Ja kui vanasti ütlesid grusiinid, et Jumal andis neile maatüki, mille ta oli omale kõrvale pannud, siis kliima soojenedes tundub, et selline imeline maa on nüüd ka Eesti. Meil on just parajalt päikest ja vihma, puhast vett ja nii taime- kui loomakasvatuseks sobilikud looduslikud tingimused.
Ja teiseks, millal siis veel isevarustatus teoks teha, kui mitte praegu, kus piltlikult öeldes tuleb veiste poegimine loomakasvatajale arvutiekraanilt tuppa kätte. Ealeski varem pole tervikuna nii kõrget tehnoloogilist taset põllumajanduses olnud.
See, kes ütleb, et mida vähem põllumajandust üldse ja eriti tüütut loomakasvatust, seda odavam ja parem on, võiks oma rumalust veidigi varjata ja kuulata targemaid inimesi:
Näiteks tänavusel teaduspoliitika konverentsil “Teadus kui Eesti arengumootor (VIII). Kuidas targalt roheliseks pöörata” sõnas akadeemik Jaak Aaviksoo, et tunnistame seda või mitte, ükski inimene ilma loodusressurssideta elada ei suuda. Eesti riigi püsimajäämise seisukohalt tõi ta välja kolm kriitilist loodusressurssi – toit, puit ja maavarad (milleks on põlevkivi ja turvas).
Ühesõnaga – põllumajandus, sealhulgas loomakasvatus, ei ole ainult põllumehe asi. Kõik see, mis puudutab toidutootmist, peaks olema Eesti riigi üks kõige tähtsamaid prioriteete üldse.
Rääkides toidust – puhtast, tervislikust ja värskest Eesti toidust – siis ennustan, et liha on ja jääb eestlaste toidulauale väga pikaks ajaks. Just selline liha, mis on värske, puhas. Mis eeldab, et loomad on kasvatatud heades tingimustes, söödetud tasakaalustatud söödaratsioonidega, tagades nende hea tervise. Loomad, mis on kasvatatud antibiootikumide vabalt.
Rääkides rohemajandusest, siis liha laevaga Argentiinast või Uus-Meremaalt Eestisse importimine ei saa terve mõistusega mõeldes olla väiksema ökoloogilise jalajäljega kui meie endi kasvatavatel loomadel.
Kuidas Eesti lihakasvatussektor võiks edasi minna?
Tänases sõnavõtus juhindun filosoofi Immanuel Kanti kolmest põhiküsimusest: “Mida me teame?”, “Mida me peame tegema?” ja “Mida me tohime loota?”.
MIDA ME TEAME?
Me teame nii kaugemast kui lähemast ajaloost, et kui ootamatu ja tõsine kriis tekib, on kõigil oma särk kõige lähem. Mida suurem riik, seda suurem see särk kipub olema. Teiseks me teame, et ei ole midagi uut siin päikese all.
Me teame, et sajand tagasi on see kõik, millest lehed praegu kirjutavad, Eestis juba korra läbi elatud. Toon mõned näited Eesti Vabariigi algusaastate seisust põllumajanduses, millest on Jaan Leetsar lähemalt kirjutanud raamatus “Põllumajanduse arendamisest Eestis”.
1930-ndate aastate majanduskriis pani Eesti põllumajanduse raskete katsumuste ette. Olude sunnil sattusid paljud talud väga suurtesse võlgadesse, osa neist pankrotistus ja lõpetas tegevuse. Ühistud muutusid üksteisega konkureerides nõrgaks ja said omakorda koormaks niigi raskes seisundis taludele.
Olukord maal muutus talumatuks ja riik oli sunnitud vastu võtma rea talude ja ühistute majanduslikku arengut soodustavaid otsuseid ja seadusi. Põhiliste põllumajanduskaupade eksport koondati keskühistute kätte. Riigi initsiatiivil ja Taani eeskujul moodustati keskühistud Eesti Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport. Impordile kehtestati ranged reeglid, piiril seati sisse kindel kord jne.
Tapamajaühistutega oli sama segane lugu – 2 aastakümmet kestnud epopöa lõppes sellega, et 1937. aastal ühendati kõik neli eksporttapamaja ühistuga “Eesti Lihaeksport”. Sellega koondati ühte kõik tapamajad ja lihaühistud.
Olgem ausad – seda me ju 21. sajandil enam ei taha, kui Eesti toidutootmine oleks tõeliselt jätkusuutlikuks ainult seetõttu, kui kõik on sisuliselt riigistatud?
MIDA ME PEAME TEGEMA?
Me teame, kui oluline on usalduslik ja hea suhe sportlase ja treeneri vahel. Kas selline lõpuni siiras ja usalduslik suhe eksisteerib meie põllumeeste ja poliitikute/riigiametnike vahel? Kas iga poliitik ja riigiametnik võib vaadata põllumehele ausalt silma ja öelda, et ebavõrdsed mängureeglid Eesti ja vanade suurriikide põllumajanduses lõpevad sel ja sel kuupäeval, ja siis oma lubadused ka teoks teinud? Kas me võime olla kindlad, et meie põllumajanduse maksustamine on teiste EL-riikidega võrdne, eriti rääkides rohkem ja vähem peidetud teiste riikide toetusmeetmetest? Vastust teame kahjuks kõik.
Millest seda usaldust siis looma hakata?
Küsimuste rida on pikk, mis vajab suurt dialoogi. Üks on kindel: lahendused sünnivad ainult usalduslike ja heade suhete pinnal, mitte kadeduse, omakasu ning süüdistuste atmosfääris.
Samas usun, ei keegi kuulajatest-vaatajatest ei kahtle, et Eestil on loomakasvatuses suur potentsiaal. Oleme saavutanud loomade tõuaretuses suurepärased tulemused. Meie kõigi SUUR EESMÄRK, Eesti riigi eesmärk põllumajanduses peaks olema Eesti kui puhta kvaliteetse, sh maheliha, tunnustatud ja üle maailma hinnatud eksportija Põhja- ja Kesk-Euroopa piirkonnas.
Lühidalt öeldes: Eesti peakski saama Põhjamaade Argentinaks, võimsaks lihatootjaks, sest eeldused, nagu öeldud, on ju olemas! Mitte koguste vaid nutikuse ja kvaliteetkavade ning erilise lugude rääkimistega.
Tugev lihaeksport lahendab ka eesmärgi, mis Eestil veel täitmata – meie isevarustatus. See aitab tuua põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandusebilanssi positiivsele poolele.
Ja oluline on üldine mõistmine, et toidujulgeolek ja toidutootmine nii tähtis valdkond. Siin peaks olema ühiskondlik kokkulepe – olenemata, kes on peaministri toolil, kas Kaja Kallas, Jüri Ratas, Martin Helme või hoopis keegi neljas või viies. Eesti Riik vajab pikka vaadet ka tulevikku.
Tahan panna poliitikutele südamele, et toidujulgeolek ja jätkusuutlik toidutööstus Eestis on liialt tähtis selleks, et seda poliitikavankri ette rakendada. Las sellest saab valdkond, millest iga meie poliitik ja riigiametnik hoolib, sõltumata parteist. Püüame siin ühiselt leida ühisosa, sest ühistegevuses toimib luuaefekt: vitsad kokkuseotuna annavad parema tulemuse kui üksikute vitsade eraldi töö summeerituna.
Hea näide on idee taaraautomaatidel, kus olev nupp “AITAN LAPSI”, mis on 10 aastaga kogunud üle miljoni euro ja kultuurielamust on saanud pea 200 000 last.
MILLELE LOOTA?
Loodan sellele, et kui üksteise kuulamisega on meil Eestis tihti üha suuremaid raskusi, siis ehk me suudame vähemalt looduselt õppida. Vaadeldes tähelepanelikult looduses toimuvaid protsesse, näeme, et paljud putukate, loomade ja lindude tegevused on suunatud sihipärasele koostööle.
Miks annavad mesilased hea korjemaa tantsuga teistele kohe edasi? Miks rajavad keiserpingviinid oma pingviinibeebidele lasteaedu? Sest olukorras, kus üksiku looma või linnu või putuka jõupingutusest ei piisa, tuleb jõud ühendada. Miks aga sõbrustavad savannis sebrad ja jaanalinnud, kel pole esmapilgul midagi ühist? Sama põhjus – üksteise nõrkusi kompenseerides on neil palju suurem šanss ellu jääda.
Ja lõpetuseks: „Meie“ ja „Nende“ küsimusele võib vaadata väga mitut moodi. Selleks põikame korraks Taani. Ühistud aitasid kaasa elujärje parandamisele Taanis, ühistegevuse kaudu kasvas ka ühiskondlik mõjukus. Ühistuliikumist on nimetatud ka talupoegade demokraatia kooliks: just selle kaudu õpiti koos otsustama, demokraatia ja võrdse kohtlemise ideed levisid kiiresti.
Seesugusele ajaloole mõeldes on ehk arusaadav, miks taanlaste igapäevaelus on ühistegevust ja kokkuleppeid ehk rohkem, kui meie oleme harjunud. Teame kõik, kui tugev on Taani ühistegevus, kui tugev on meiegi riigis Põhjamaade ühistute tegevus. Meil on ainult neilt õppida, kasutagem seda võimalust!
Täna oleme Eestis olukorras, et meil tuleb teha muutus. See muidugi kõlab kokku laiemate ühiskondlike hoiakutega, kogukondlike liikumistega. Vajame kõik elukeskkonda; kedagi, kellega jagada argipäeva rõõmu ja muret, kellega koos süüa teha ja veini juua. Mõnus olemine üheskoos, hea toidu, joogi ja muusikaga võiks olla meie eesmärk, mitte vastanumine, süüdistamine.
Ärme laskume sellele tasemele, mida enese ümber viimastel ajal üha rohkem näeme: Seda, et sõbraliku „Tere, kuidas läheb?“ asemel ütlevad eestlased alustuseks nii ränga solvangu, et edaspidine sisuline kontakt on välistatud. Kurjus tekitab kurjust. Rõõm tekitab rõõmu. Lahendus on tänulikkusel!
Lõpetan seekord mitte Jaan Tõnissoni vaid maaeluministri Urmas Kruuse sõnadega EPA2021 messi avamiselt, kus ta kutsus põllumajandussektorit üles koostööle. „Praegu on sektoris uue eelarve valguses kõige olulisem saada parimat hinda oma toodetele. Selleks tuleb aga kindlasti teha koostööd, et olla läbirääkimistel suurema sõnajõuga.“
Koostöö asjus tasub meil veel kord ka Argentinase põigata. Argentiinlaste toidulaual on lihal eriline roll ning kui sealne grillmeister – asador – õhtusööki valmistab, kulub selleks mõnikord tunde. Erinevad vorstid, erinevad steigid. Sel ajal kogunevad teised asadorile seltsiks, patsutavad õlale, kiidavad, ütlevad hea sõna.
Heast sõnast koostöö ju algabki.
