Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda korraldab igal aastal oma liikmetele erinevaid foorumeid ja konverentse. Kui piimafoorum on olnud regulaarne ja toimunud igal aastal, siis viimasest lihafoorumist on möödunud kaks aastat. Arvestades aga lihasektori mitmekesisust, otsustasime korraldada eraldi konverentsid sealiha- ja veiselihasektoritele, millest esimene toimus selle aasta juunis ja teine 7. detsembril. Lihafoorum toimus Rakveres 6. detsembril.
Lihafoorumi ja veiselihakonverentsi programme ettevalmistades proovisime tekitada suuremat sidusust lihasektori tarneahela erinevate osapoolte vahel ja tuua juurde ka rahvusvahelisi aspekte ning kogemusi.
Raamistiku nii meie põllumajandusele kui sealhulgas lihasektorile moodustavad globaalsed arengud ja väljakutsed maailmas. Taoliste üleilmsete teemadega tegeleb Maailma Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon FAO. Meie foorumil osales FAO loomakasvatusvaldkonna nõunik Tibor Szücs, kes rääkis neljast põhilisest väljakutsest, mis mõjutavad ka Eesti lihasektorit. Nendeks on kliimamuutused, rahvastiku juurdekasv, linnastumine ja anti-mikrobiaalne resistentsus. Neid sõnapaare oleme kuulnud palju, kuid peaksime ka selle sisu enda jaoks senisest rohkem lahti mõtestama.
Lühidalt võiks öelda seda, et loomakasvatussektor kasvab kiiresti sissetulekute, elanikkonna ja linnastumise kasvu tõttu. Samas tõukab kasvav nõudlus tagant tehnoloogilisi muudatusi kogu toidutarneahelas, mis omakorda toob kaasa suuremaid investeeriunguvajadusi. Paratamatult toimub üleminek väikesemahulisest mitme haruga tootmisest tööstusliku tootmise suunas ja suurenev tootmise kontsentreerumine toob kaasa uusi väljakutseid, millega tuleb paratamatult tegeleda. Kliimamuutuste mõju põllumajandusele ei tohi alahinnata ja nn kliimatark põllumajandus peaks olema eesmärk, kuhu poole liikuda. Oluline on ka maaelu üldine areng ja põllumajanduses ning toidutootmises kasutatavad head praktikad. Muutustega tarbijakäitumises tuleb arvestada ja sellega kaasa minna. Kõige sellega hakkama saamiseks aga on väga olulised riikide ja valitsuste poolt rakendatavad poliitikad, mis aitavad muuhulgas ka põllumajandussektoril hakkama saada.
Tulles nüüd lähemale meie Eesti oludele teeb rõõmu teadmine, et Maaeluministeerium asub järgmisel aastal koostama põllumajanduse ja kalanduse üldist strateegiat, mis peaks looma raamistiku ka Eesti põllumajanduse ja toidusektori arenguks.
Rääkides loomakasvatussektorist mõtleme tavaliselt sea- ja veisekasvatust, kuid Eestis areneb jõudsalt ka lamba- ja kitsekasvatus ning lihaveisekasvatus. Kui lambakasvatus on eestlastele tuttav tegevusvaldkond, siis lambaliha tarbimises on kasvuruumi veel rohkelt. Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhi Ants Kuksi sõnul tuleks kodumaist lambakasvatust senisest rohkem väärtustada ja lambakasvatus võiks sarnaselt suitsusaunale olla üks meie rahvuslikust eripärast.
Lihaveisekasvatus on Eestis samuti väga jõudsalt arenenud. Tegemist on suhteliselt uue tegevusvaldkonnaga, kus iga lisateave ja õpetussõna oma ala asjatundjatelt on oluline. Teatavasti on Euroopa Liidus lihaveisekasvatuse lipulaevaks Iirimaa ja oma kogemusi valdkonnast jagas meiega Iiri Farmerite Assotsiatsiooni juhatuse liige Angus Woods, kes on ka ise lihaveisekasvataja. Tema põhisõnumiks oli, et oluline on pakkuda seda, mida turg ootab, oluline on kvaliteet ja usaldusväärsus. Ei piisa ainult jutust, et toode on hea ja puhas ning kvaliteetne, vaid see toode peab ka selline olema ja mõõdetavate parameetrite kaudu tõendatav. Toidutarneahlas peab olema läbipaistvus ja usaldus ning toimima koostöö. Tõsi, kõige selle saavutamine ei ole kerge. Iiri Farmerite Assotsiatsioon on tegelenud nende küsimustega rohkem kui 10 aastat ja teha on veel palju. Iirimaal on lihaveiselihaga isevarustatuse tase 800%, mis tähendab seda, et nad on väga oluliselt sõltuvad ekspordist. Eksporditakse nii liha kui ka elusloomi ja päris arvestatav osa toodangust turustatakse Ühendkuningriigis.
Viimasel ajal räägitakse väga palju Brexitist, mis meile võib tunduda veidi võõra murena, kuid kui Iirimaa eksport Ühendkuningriiki peaks Brexiti tõttu katkema või takerduma, liigub see kogus veiseliha teiste Euroopa Liidu liikmesriikide turgudele ja selle mõju ulatub Eestisse igal juhul.
Eesti kogemust ja oma edulugu kvaliteetse veiseliha tootmisest jagas MTÜ Liivimaa Lihaveis eestvedaja Katrin Noorkõiv. Iirimaa eksperdi sõnul on MTÜ Liivimaa Lihaveis õigel teel oma sektori arendamisel.
Lihatöötlemisettevõtete vaadet jagas Atria Eesti juht Olle Horm, kelle sõnavõtust kumas läbi mõningane murenoot eelkõige Eesti lihatööstuste vähese spetsialiseerumise ja tootevaliku suhtes. Samuti toonitas ta, et kodumaist toorainet võiks alati rohkem olla, et pakkuda tarbijale eestimaist. Täna on viie suurema lihatööstuse osakaal 80% kogu lihasektori käibest ja senisest suurem spetsialiseerumine tuleks kasuks.
Liikudes nüüd toidutarneahelas edasi jõuame toiduohutuse, tarbija tervise, tervisliku toitumise, loomatervise ja -haiguste teemade juurde. Toiduohutusest räägitakse samuti väga palju, kuid endiselt on kõige enam toidust tingitud haigestumiste põhjusi pärit inimeste koduköökidest. Statistiliselt on tõendatud, et 40% haigusjuhtumitest on põhjustatud kodumajapidamisest ja 30% suurköökides ja restoranides toimuvast. Toiduainetööstuse sellest loetelust ei leia. Seega endiselt on aktuaalsed nii koolitused kui ka riiklik järelevalve ning seire, et rahva tervis oleks kaitstud. Inimeste ja loomade tervise tagamisel on oluline pöörata tähelepanu ka loomahaigustele. Prof Viltrop toonitas, et unustada ei tohi ka neid veiste haigusi, mida meil kas pole kunagi esinenud või on esinenud väga ammu. Kliimamuutused, inimeste ja kaupade vaba liikumine ja muud sarnased tegurid toovad kaasa nii eksootilisi haigusi kui ka elustavad vanu, juba unustatud haigusi. Kuigi Eestis on loomahaiguste alane olukord hea, tuleks siiski loomakasvatajate ja teadlaste koostöös olukorda jälgida ning osata tähele panna märke, mis võivad viidata tõsisemale ohule.
Huvitava ja isegi intrigeerivana mõjus Tervise Arengu Instituudi esindaja Eha Nurga ettekanne Eesti elanike lihatarbimise harjumused toitumissoovituste valguses. Selgus, et eestlased tarbivad liha umbes kolm korda rohkem kui terviseteadlased soovitavad. Eestlaste toidulaual on päris arvestatav hulk töödeldud lihatooteid nagu viinerid, vorstid, singid jms. Toitumisteadlaste soovituste kohaselt tuleks seda valikut veidi korrigeerida ja senisest rohkem lisada menüüsse värskest lihast valmistatud toitu.
Ettekannetest kõlas korduvalt turu ja tarbija eelistuste arvestamise vajadus. Jaekaubanduse vaatest ja Coop Eesti kontseptsioonist andis ülevaate ostudirektor Oliver Rist. Coop on ühistuline ettevõtmine ja suur osa klientidest asub maapiirkondades. Ostudirektor möönis, et lihatoodete kategoorias tuleb arvestada ka tarbija ostujõuga, kuid aasta-aastalt suureneb kallimate lihatoodete müük ka maapiirkonnas ja ettevõte liigub selles suunas, et ka väikeettevõtjate toodetel oleks nende kauplustes riiuliruumi.
Eksport on ka lihasektoris väga oluline. On see siis valmistoodete või elusloomade näol teostatav, kuid oluline igal juhul. Ühe osa meie lihasektori ekspordist moodustab tõuveiste müük ja Tanel-Taavi Bulitko ettekandest jäi kõlama see, et turul ruumi ja nõudlust on, pigem oleme vahel hädas pakkumisega. Töö uute turgudega on pikk ja aega ning vaeva nõudev protsess, kuid edu korral siiski kasulik meie tootjatele.
Varasematel lihafoormitel ja konverentsidel on enamasti räägitud tootmisest, töötlemisest, müügist, turgudest, kuid seni pole puudutatud olulist teemat – loomakasvataja/põllumajanduses töötav inimene ja tema lood ning mured. Aasta parimaks kutseõpetajaks pärjatud Kaja Piirfeldi emotsionaalne ettekanne keskendust just inimesele, kes tegeleb loomakasvatuse ning põllumajandusega. Räägitakse ju ikka loomadest, nende heaolust, tootlikkusest, toodangust jne, kuid selle vastu, kas loomakasvataja ka endaga hakkama saab, me väga tihti huvi ei tunne. See hakkama saamine oma sisult on mitmetahuline, ühelt poolt majanduslik ja teisalt psühholoogiline, mida tõendab kurb statistika farmerite enesetappude kohta maailmas. Kaja sõnum kutsus üles väärtustama inimest ja olema vajadusel valmis toetama oma kolleege, kui nad seda vajavad.
Nii nagu kõik eluvaldkonnad, vajab ka põllumajandus liitlasi. Liitlaste otsimisest rääkis meile Ilmar Raag. Tegemist oli väga õpetliku looga, millest koorus välja, et kaotajate ja virisejatega ei taha keegi koostööd teha, liitlasi tuleb otsida ühisosa kaudu ja isiklik suhtlemine on edu alus.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et need kaks pikka päeva Rakveres olid väga huvitavad ja pakkusid mõtteainet meile kõigile. Koja lihatoimkonna juhi Anu Hellenurme sõnadega lõpetades peab Eesti lihasektori elurikkus suurenema ja selle eeldus on koostöö kõigi osapoolte vahel.
Kokkuvõtte tegi EPKK juhatuse liige Tiina Saron
