Kuidas muutub elu maal järgmise nelja aasta jooksul, seda saame teada õige pea – juba selle kümnendi teises pooles ja sedagi, mis see maa õigupoolest on – kas kõik see, mis asub Tallinnast väljaspool? Kas ka Tartu on teatud tingimustel maa või asub ta vähemasti regioonis, mis on väljaspool Tallinna?
Kindel on see, et Tartus asub Eesti Maaülikool ja üheski teises linnas seda pole. Kindel on ka see, et olenemata sellest, kas hariduse saab Maaülikoolist maa- või linnalaps, on see Eesti arengule kasulik. Seetõttu saan ma Eesti Maaülikooli nõukogu esimehena ainult tervitada valitsuse arusaama vajadusest suurendada kõrghariduse tegevustoetust järgneval kolmel aastal 15% ja suurendada ka eraraha kaasamise võimalusi, et kasvatada kõrghariduse rahastamine 1,5%-ni SKP-st. Kõrgkoolide rektorid on seda vajadust juba aastaid adresseerinud, sest kui kõik kulud ümberringi kasvavad, siis kõrgharidus pole ju mingi üksik saar, kus majanduslik evolutsioon on seisma jäänud.
Muidugi on kõrghariduse sees erialasid, kus nõudluse ja pakkumise vahekord riiklikust seisukohast nii üksüheselt kirjeldatav pole ja on erialasid, kus riiklik vajadus on ilmne. Näiteks eesti keelt valdavad õpetajad Ida-Virumaal.
Koalitsioonileppe maaelu peatükist leiame lubaduse tagada kodumaise toidu varustuskindlus ja määratleda toidu varustuskindlus elutähtsa teenusena. Eesti loomaarstide hulgas on juba pikemat aega veendumus, et ka veterinaarteenust tuleks käsitleda kui elutähtsat teenus. Seda teenust aga pole võimalik tagada nii-öelda dekreediga.
Põllumajandusettevõtjatel on arusaam, et kindlustada Eesti toidu- ja energiajulgeolekut, kodumaise toidutootmise ja metsanduse konkurentsivõimet ning biomajanduse potentsiaali paremat ärakasutamist on vaja laiapõhjalist strateegiat. Üheks panustamist vajavaks kohaks on võtmetähtsusega spetsialistide järelkasvu koolitamine.
Koalitsioonileppes on kirjas seisukoht, mida täiemahuliseks lubaduseks vist nimetada ei saa, et toetatakse tasuta esimese eestikeelse kõrghariduse andmise jätkumist praeguses mahus. Midagi ei vähendata ja midagi juurde ka ei teki, aga kuidas see aitab kaasa kodumaise toidu varustuskindluse tagamisele, seda me täna ei tea, kuna sellises detailsuses koalitsioonileppeid ei tehta. Oman ka ise pikaajalist riigiametniku staaži ja omast kogemusest tean öelda, et hädasti kuluks ära koalitsioonileppe kommenteeritud väljaanne, nii nagu seda põhiseaduse kohta või leida. Nii oleks valitsuse tahte täitmisega lihtsam värskel ministril, kantsleril, kui kogu ametnikkonnal.
Värskest koalitsioonileppest leiame ka punkti: „Anname ülikoolidele võimaluse kehtestada määratud juhtudel õppekoha tasu ka eestikeelses õppes. Teksti lugedes tekib õigustatud küsimus, kuidas need juhud määratakse?
9. aprillil ütles tulevane, nüüd juba värske haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ERR-le, et ülikoolidel tekib võimalus küsida piiratud juhtudel ka eestikeelse õppe eest raha. Nii annaks muutunud lähtekoht võimaluse küsida erandjuhtudel õppemaksu ka doktoriõppes. Lisaks saavad ülikoolid õiguse küsida tasu näiteks täiendmagistriõppekavadel õppimise eest. Need on osalise ajaga õppekavad, kus inimesed ei omanda mitte esimest, vaid teist või kolmandat kõrgharidust. “Töötava inimese teise kõrghariduse omandamise eest on täna võimalik turult raha küsida ja sinna see õigus ka antakse. Selles mõttes laiendatakse ülikoolide rahastusvõimalusi ja võimalusi tegelikult arendada ka neid õppekavasid, mida on kõrgkoolidel võimalik nii-öelda turul eesti keeles müüa,” ütles Kallas.
Näiteks loomaarsti õppe puhul oleme me Maaülikoolis veendunud, et vaja on tegelikult nii eestikeelsete loomaarstide õppekohtade kasvu üldiselt, kui ka loomulikult on teretulnud tasuline eestikeelne õpe, aga seda esimese kõrgharidusena. Loomaarsti õpe on intensiivne, kallis ja kuus aastat kestev – siin pole põhjust teisest kõrgharidusest kõneleda. Praegu on olukord kentsakas. Nii nagu rektor Ülle Jaakma ühes oma hiljutises Postimehe artiklis kirjeldas, on täna EMÜ-s võimalik õppida tasulises ingliskeelses loomaarsti õppes ja pärast minna loomaarstiks Põlvamaale. Maakonnavalik on siinkohal juhuslik. Kõik lugejad mõistavad, et nii loomapidajad kui lehmad mõistavad seal kandis eesti keelt, võru keelt muidugi ka.
Ametisse saanud valitsus on nügimise usku. Maakeeli ei tähenda see tõuklemist nagu võiks arvata vaid valikutele suunamist keeldude asemel. Mahetoodangu eelistamise tagamisel võib see ju lõpuks toimidagi. Kas kogu maaelu arengut on võimalik suunata ja tagada puhtalt nügimisega, selles väga kindel olla ei saa. Müksude aeg võib olla läbi ja päästab vaid tugev tõuge. Muuseas lubab valitsus ajakohastada lemmikloomade pidamisega seotud seadusandlust ja lemmikloomade registreerimisega seonduva. Loodame, et kaasatakse ka loomaarste ja järgmisel neljal aastal neid veel ka on.
Veebruaris Kaja Kallasele saadetud avalikus kirjas tõstatasid loomaarstid vajaduse loomaarstiõpet suurendada. Valitsuse vastuse kokku pannud HTM-i asekantsler Renno Veinthal rõhutas, et ülikoolidel on oma autonoomia piires mitte ainult õigus, vaid ka kohustus otsustada, millistel tingimustel ja isegi seda, kui palju üliõpilasi nad vastu võtavad. Maaülikoolis on teoreetilise võimalusena läbi arvutatud, et kui näiteks sulgedagi kogu majandusõppe suund, mida praegu pakutakse, siis sellest üle jäävast rahast saaks katta ühe veerandi loomaarsti õppeks vajalikust summast. Nagu näha, et isegi selline drastiline võte meid praegu ei aitaks.
Eesti maaelu üle otsustatakse linnas ja lihtsustatult võib öelda, et toitki tuleb linnast, kuhu maainimesed ta siis omale tarbimiseks viivad, aga see arusaam on sama vildakas, kui see, et palgaraha tuleb seina seest.
Autor: Ants Noot, artikkel ilmus 27.04.23 Postimehe arvamuses.
