Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus vaatab viimasele neljale aastale tagasi ja räägib intervjuus koja ootustest põllumajanduspoliitikale eelseisvate Riigikogu valimiste eel.
Riigikogu valimised on juba kevadel, milliseks hindad viimast nelja aastat?
Eks viimase paari aasta jooksul on olukord väga palju muutunud: 2020. aasta koroonakriis ja 2022. aastal sõja tõttu puhkenud majanduskriis on varasemast palju rohkem meie teadvusesse toonud toidujulgeoleku ja toiduga varustatuse tähtsuse. Juba 2020. aastal me nägime, kuidas suur ülemaailmne pandeemia võib tegelikult harjumuspärased tarneahelad katkestada ja tekitada tõsiseid probleeme kaupade liikumisel. Tekkisid suured takistused nii toiduainete rahvusvahelises kaubanduses kui ka põllumajanduse toimimiseks vajaliku tööjõu liikumises. Ukrainas toimuvast sõjast tingituna on sama lugu: meil endil on küll toidutootmise potentsiaal olemas, aga tegelikult on toidutootmise tarneahel palju keerulisem ja tugevalt mõjutatud erinevatest imporditud tootmissisenditest, mida me tihtilugu kasutame. Möödunud kevadel sai selgeks, et oleme väga suures sõltuvuses olnud Venemaa väetistest. Kuskil 2/3 Eesti väetistest tuli Venemaalt ja kindlasti tuleb selles osas leida erinevaid asendusi.
Milliseks hindad uue Riigikogu koosseisu valimiste valguses viimast nelja aastat?
Sellesse aega jäävad paljud olulised otsused põllumajandussektori jaoks. 2021. aastast algas Euroopa Liidus uus eelarveperiood ja valmistati ette uut ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP). Väga pikalt on Eesti põllumajandussektori mureks olnud, et meie põllumajanduse otsetoetused on olnud palju madalamad Euroopa Liidu keskmisest. Õigem oleks öelda, et need on olnud ühed kõige madalamad Euroopa Liidus. Läbirääkimistel, mis hõlmasid 2021. aastal alanud uut eelarveperioodi, astusime toetuste võrdsustamisel pika sammu edasi ning meie toetused on jõudnud ca 80% tasemele ELi keskmisest.
Teisalt on läbirääkimised põllumajanduspoliitika uuendamise üle näidanud, et Euroopa Liidus muutuvad sellised arutelud üha keerukamaks ja komplekssemaks ning kõik need protsessid jubedalt venivad. Näiteks uued reeglid hilinesid kaks aastat ja hakkavad kehtima alles 2023. aastast. Ja praegugi on tõsine murekoht, et kogu poliitika kujundamine, vajalikud otsused ja ka nende rakendamine on hästi palju hilinenud. Veel mõned nädalad ja päevad enne uute reeglite kehtima hakkamist treiti kiirkorras uusi määrusi, sest kogu strateegiakava kinnitamine Euroopa Liidu tasandil on hästi palju hilinenud ja nihkes.
Mida see meie põllumeeste jaoks tähendab?
Kindlasti paneb see põllumajandustootjad üha rohkem prognoosimatusse olukorda, sest põllumajandustootmine ise on hästi pikkade tsüklitega, vajab mõistlikku planeerimist ja ettevalmistamist. Näen, et reeglite poolest on sektoris hästi palju ebakindlust. Toon sellise näite, et 2022. aasta sügisel külvati talivili maha, teadmata tegelikult, millised reeglid valitsevad 2023. aastal, kui tegelikult seda vilja kasvatatakse ja lõigatakse – see kindlasti ei ole normaalne olukord. Kuna põllumajandus on hästi reguleeritud majandusharu, siis peaks põllumajandustootjatel olema aegsasti teada, milliseid kohustusi ja reegleid täpselt täita tuleb. Kuigi iga kord räägitakse põllumajanduspoliitikat reformides lihtsustamisest, siis tegelik elu ainult lisab tarbetut halduskoormust.
Jõudsime põllumajanduspoliitika muutuste juurde. EL järgmiseks eelarveperioodiks on kokku lepitud rida muudatusi või oleks õigem rääkida lisanduvatest kohustustest põllumajandussektorile?
Eks see on päris tõsine mure, et kogu keskkonnanõuete ja uute kohustuste pool muutub põllumajandustootjate jaoks üha karmimaks. Samas 2023. aastast näeme, et põllumajandustoetused paljude tootjate jaoks pigem vähenevad võrreldes kasvõi 2022. aastaga. Mul on päris suur mure, et kui vaatame praegust väga kiiret tootmiskulude kasvu ja inflatsiooni, siis kõik need toetuste määrad, mis on mõeldud täiendavatest nõuetest tulenevate lisakulude või ka saamata jäänud tulu kompenseerimiseks, jäävad julmalt ajale jalgu. See tegelikult paneb päris suure küsimärgi alla, kui edukalt suudame ÜPP uusi eesmärke saavutada ja seejuures säilitada põllumajandustootjate konkurentsivõime. Seejuures ei taha mõeldagi Euroopa Liidu üha uute keskkonnaalgatuste peale, olgu nimetatud kasvõi taimekaitsevahendite säästva kasutamise määruse, looduse taastamise määruse või tööstusheite direktiivi eelnõud.
Koda on paljuski Sinu juhtimisel koostanud põhjalikud ettepanekud, mis vajaks põllumajanduse ja maaelu valdkonnas riiklikul tasemel muutmist või arendamist. Mille üle enim südant valutad?
Kõige tähtsam on ikkagi kindlustada, et Eesti toidu tootmine oleks jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Et meie tootjatel oleks tagatud sellised majandustingimused, mis tagavad ausad konkurentsitingimused ja et nad suudaksid vastu seista imporditud toodete tugevale pealetungile.
Kuna meie toidusektor on mitmetes valdkondades ka suuresti eksportiv majandusharu, siis ausad tingimused on vajalikud, et meie tooted oleksid konkurentsivõimelised eksportturgudel. Näeme nii varasema koroonakriisi kui ka praeguse sõja valguses, et riigid käituvad oma tootjate toetamisel hästi erinevalt. Osad riigid kasutavad päris jõuliselt siseriiklikke toetusi, erinevaid maksusoodustusi, aktsiisilangetusi, toiduainete käibemaksu alandamist jne. Samas Eesti kindlasti ei paista siin selles mõttes positiivselt silma. Kuigi meie valitsus on õnneks teinud mõned olulised otsused, nt 2024. aasta kevadeni langetanud põllumajanduskütuse aktsiisi ELi poolt lubatud minimaalsele tasemele ja üsna piiratud mahus andnud ka erakorralist toetust, siis võrreldes paljude teiste riikidega oleme ikkagi päris tagasihoidlikult oma põllumajandust ja toidutootmist toetanud.
Tulevikku vaadates on teine suur teema, kuidas uute väljakutsetega edukalt toime tulla – praegune kriis on esile toonud energiahindade hüppelise tõusu ja energia varustuskindluse küsimused. Taastuvenergeetika arendamisel on põllumajandussektori potentsiaal veel suurel määral kasutamata. Pean siin silmas nii biometaani tootmist kui laiemalt põllumajanduse kõrvalsaaduste ja jäätmete kasutamist energia- ja biomajanduses.
Kolmandaks suureks küsimuseks on, kuidas suudame nüüdseks EL tasandil kokku lepitud kliima- ja rohe-eesmärkidega toime tulla. See on meile kindlasti väga suur väljakutse tulevikuks. Vajame nende ambitsioonikate eesmärkide täitmiseks selget plaani ja selgust, milline on põllumajanduse roll kliimaeesmärkide saavutamisel ja kuidas seejuures tagatakse toidujulgeolek. Kindlasti ole Eestis mõistlik toidutootmist kuidagi vähendada, arvestades meie üldist suhteliselt ekstensiivset tootmist ja maakasutust.
Kõigepealt on vaja ikkagi selget plaani, kuidas kõike teha ja teiseks ka aktiivset poliitikat ning meetmeid, mis soodustaks investeeringute tegemist. Mõistagi ei tohi ära unustada üha kasvavat muret seoses kvalifitseeritud töötajate järelkasvuga.
Nüüd sa jõudsidki selleni, et meil on vaja paremini läbimõeldud põllumajanduspoliitikat.
Kevadel toimuvad Riigikogu valimised on pannud koja esindajaid kohtuma erinevate parteide esindajatega, et rääkida maaelupoliitika kujundamisest. Milliseks hindad kohtumisi?
Põllumajanduskojas on meil traditsioon, et nii enne Riigikogu kui Euroopa Parlamendi valimisi töötame välja oma seisukohad ja ettepanekud erakondadele. See loob vajaliku pinnase, et meie jaoks olulised teemad ja vajadused oleksid kajastatud esimese sammuna parteide valimisprogrammides ja hiljem juba ka koalitsioonilepingus. Valitsuslepe on ju aluseks sellele, milliseid rõhuasetusi ja otsuseid järgmise nelja aasta jooksul Eestis tehakse. Kui rääkida kohtumistest poliitikutega, siis eks nad ongi pigem sellised arutelukohad ja mõttevahetused erinevatel teemadel.
Kui nüüd küsida, et kas meie kohtumiste tulemusena jõuavad koja ettepanekud ka parteide programmidesse, siis kindlasti on erakondade vahel erinevusi – osade jaoks on maaeluteemad olulisemad kui teiste jaoks. Ma ütleks niimoodi, et see erinevus peitubki selles, kuivõrd sügavalt mõistetakse põllumajandus- ja maaelupoliitika olulisust ja kas ollakse valmis kaasa mõtlema. Samas sõltub see väga palju ka sellest, kui pikk on erakondadel maaelupoliitikute pink.
Kui võtame näitena rohe-eesmärgid, siis väga lihtne oleks öelda, et need on ju õiged. Aga siin on vaja teha palju otsuseid ja kaaluda, mis on need reaalsed sammud ja võimalused muutuste elluviimiseks selliselt, et majandus ja ettevõtjad samuti jalule jääksid.
Milliste protsessidega Eestis rahul oled, mille üle rõõmustad?
Mul on hea meel, et Eesti põllumehed on hästi visad ja sitked. Vaatamata sellele, et viimase paarikümne aasta sisse mahub üsna palju sügavaid kriise ja on olnud väga tõsiseid probleeme. Mulle meenub 2008. aasta suur majanduskriis ning 2014. aastal alanud kriisid piimaturul ja sigade Aafrika katku tõttu ka seakasvatussektoris, mis mõlemad hävitasid päris julmalt meie loomakasvatust. Päris keerulisi aastaid on siin vahepeal olnud põllukultuuride kasvatamisel, mis on seotud nii põua kui liigniiskusega. Vaatamata sellele on põllumehed nendes kriisides vastu pidanud ja tootmise arendamisse on päris võimsalt investeeritud.
Eesti on Euroopa Liiduga liitumise ajast alates teinud läbi väga muljetavaldava arengu teravilja- ja õlikultuuride kasvatuses – vilja importivast riigist oleme muutunud suures mahus teravilja ja rapsi eksportivaks riigiks. Ka piimanduses, mis on olnud traditsiooniliselt meie põllumajanduse alustala ja väga tugev sektor, on esmatootmise tasandil efektiivsuse kasv ja investeeringute mahud olnud väga võimsad. Jõudsalt on arenenud ka rohumaade väärindamisel asendamatu lihaveisekasvatus.
Tööstus ei ole paraku suutnud sama sammu pidada – suures mahus põllumajandustoorme väärindamata eksport on olnud meie nõrkuseks. Ma usun, et 2023. aasta võiks ka selles osas uue Paide tööstuse valmimisega vähemasti piimandussektoris kaasa tuua kaua oodatud muutuse ja läbimurde. See on olnud päris pikk protsess, et uus piimatööstus valmis saaks.
Nii et jah, põllumeeste visadus ja mitmed positiivsed arengud valmistavad rõõmu, aga teisalt on selgelt ka näha, et vahel võib julguse puudumine takistada tegevuste selgemat prioritiseerimist.
Meil on põllumajanduses üsna pikalt olnud selline poliitika, et toetatakse kõiki valdkondi natukene, samas võiks meie tugevusi ja võimalusi arvestades välja valida selged fookused ning neid siis arendada.
Usun, et efektiivsele tootmisele ja keskkonnahoiule keskenduva kahe samba kõrval võiks põllumajandus- ja maaelupoliitikas olla ka täitsa eraldi kolmas sammas, mis keskendukski maaelu ja põllumajanduse sotsiaalsele mõõtmele – väiketalude ja maaelu arendamisele. Praegu on tihtilugu kõik meetmed kuidagi omavahel läbisegi ja see omakorda takistab arengut. Kui siin oleks selgemalt põhimõtted paigas ja poliitilised eesmärgid püstitatud, siis liiguksime minu hinnangul edasi palju mõtestatumalt ja paremas tempos.
Autor: Juuli Nemvalts
