Põllumajandusuuringute Keskus (PMK) korraldas 2021. aastal põllumajanduslike otsetoetuste baasnõuete mõju uuringu, mis annab ülevaate sellest, kuidas on aastatel 2014–2020 makstud otsetoetustele kehtestatud baasnõuded mõjutanud erineva tootmistüübi ja suurusklassiga põllumajandusettevõtete keskkonnanäitajaid ja struktuuri.
Uuringus vaadeldi kolme baasnõude mõju, milleks olid otsetoetuste minimaalsete hooldustööde nõuded, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuste nõuded ning nõuetele vastavuse süsteemis rakendatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded. Lisaks vaadeldi uuringus, milline oli põllumajandusmaal tehtavate hooldustööde maksumus ja kuidas see mõjutas põllumajandusmaa renditurgu, samuti analüüsiti otsetoetusi saanud ettevõtete majanduslikku elujõudu.
Uuringu tulemustest ja soovitustest uueks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika programmperioodiks annavad lühiülevaate uuringu autorid PMK maamajanduse analüüsi ning põllumajandusseire ja uuringute osakonnast.
Muutused põllumajandusmaade majandamises
Põllumajandusmaade majandamist mõjutas turgudel toimunud muutustest enim piimakriis aastatel 2015–2016, mis pärssis eeskätt piimakarjakasvatajate arenguplaane. Põllumajanduspoliitikas toimunud muudatused minimaalsete hooldustööde nõuetes mõjutasid erineval määral nii taime- kui ka loomakasvatajaid. Suuremad muudatused hõlmasid rohumaade hooldamist ja olid seotud rohumaade hekseldamisega. Uuringu tulemustest selgus, et rohumaade hekseldamise piirangud mõjutasid enim taimekasvatajaid, seejärel püsirohumaade hooldajaid ning kõige vähem olid mõjutatud loomakasvatajad.
Maakasutus muutus mitmekesisemaks
Põllumajandusmaa maakasutus muutus uuritava perioodi jooksul mitmekesisemaks ning üha arvukamalt kasvatati erinevaid püsi- ja põllukultuure. Rohestamise toetuse raames määratletud ökokesa pinna osatähtsus põllumajandusmaas ligi kahekordistus 2016. aastaks (võrreldes 2014. aastaga), ent vähenes 2020. aastaks peaaegu esialgsele tasemele, jäädes 1,3% juurde põllumajandusmaast. Ökokesana arvestatakse põlde, mille maakasutuse tüüp on mustkesa, sööti jäetud maa, haljaskesa või haljasväetis. Lämmastikku siduvaid kultuure kasvatati suurimal pinnal 2016. aastal, ent neid kasvatavate tootjate arv oli suurim 2020. aastal. Lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride arvestusse lähevad järgmised liblikõieliste sugukonda kuuluvad kultuurid: esparsett, ristik, lutsern, mesikas, nõiahammas, vikk, hernes, aeduba, põlduba ning sojauba. Lämmastikku siduvad kultuure on lubatud kasvatada nii puhaskultuurina kui ka ka segus teiste põllumajanduskultuuridega tingimusel, et lämmastikku siduva põllumajanduskultuuri osatähtsus taimikus on üle 50% ning nende kasvualadel ei ole lubatud kasutada taimekaitsevahendeid.
Otsetoetuse saajate majanduslik jätkusuutlikkus
Otsetoetuse taotlejate majandusliku jätkusuutlikkuse hindamiseks analüüsiti ÜPTd taotlenud äriühingute lisandväärtuse taset aastakeskmise töötajate arvu kohta. Analüüsi eelduseks on, et jätkusuutlikku arengut tagava äriühingu lisandväärtus peab katma töötajate konkurentsivõimelise palgataseme ja vähemalt 5% materiaalsete põhivarade keskmisest väärtusest, mis on vajalik ettevõtte normaalseks taastootmiseks. 2020. aastal olid majanduslikult jätkusuutlikud keskmiselt 68% taimekasvatajatest, 64% loomakasvatajatest ja 58% püsirohumaade hooldajatest. Otsetoetuste mõju ÜPTd taotlenud äriühingute jätkusuutlikkusele on olnud väga oluline: kui otsetoetused arvestamata jätta, siis väheneks jätkusuutlike taime- ja loomakasvatusettevõtete arv ligikaudu veerandi ning jätkusuutlike püsirohumaade hooldajate arv kümnendiku võrra.
