Teraviljamaakleri pilguheit viimase nelja aasta jooksul teraviljaturul toimunule.
2006
2006. aastal käisid biodiislitehased Euroopas ja Ameerikas juba täistuuridel ning neid tuli iga kuu juurde nagu seeni pärast vihma. Räägiti ka biogaasist ja bioetanoolist ning sellestki, et hiinlased ja hindud oma paksenenud rahakoti najal kõik meie toidu ära ostavad (piimapulbri juba ostsid, ajades siin hinnad läbi katuse, mäletate?) ning tulevik on teravilja tootmises helge, kui ainult maa- ning ning väetisehinnad kontrolli all püsiksid. Eestis ning mujal maailmas läks inimestel enneolematult hästi ning värskelt soetatud krediitkaartidega osteti endale kõikvõimalikke läikivaid asju. Majandus aina kasvas. Teraviljakultuuride tonnihinnad jõudsid ennenägematult kõrgetele tasemetele. Söödaviligi ületas Eestis 2 kr/kg piiri. 2007 aastast oodatakse tõelist buumi teraviljasektoris.
2007
Hinnad kodus põllumehele – söödanisu 3kr/kg! Söödaoder 3,20 kr/kg! Söödakaer 2,50 kr/kg! Toidunisu 4 kr/kg! Raps 8 kr/kg!!! (Sellest hoolimata eelistab osa tootjaid oodata kümnekroonist rapsihinda). Teraviljaturu atraktiivsusest olid aru saanud ka erinevad finantsinstitutsioonid, investeerides sinna suurtes summades lisaraha ning nõnda katalüseerides hindade kasvu veelgi. Kauplejad ei suuda omavahel kokku leppida kas toidunisu kilo eest on õige hind 4 kr või 2,50kr. Maailma ning eriti Eesti majandus on ajalooliselt kõrgetel tasemetel ning enesekindlust jagub küllaga nii põllumajanduses (nt mina olin see mees kes 2007 Paide viljafoorumi laval deklareeris, et vanad hinnatasemed enam tagasi ei tule) kui ka kõigis muudes sektorites (viime Eesti viie rikkama riigi hulka!). Põllumajandusmaa on tõusnud ennenägematult kõrgele tasemele, väetiste hinnad hakkavad lähenema 10 kr/kg-le.
2008
2006 – 2007 aasta edukus on põhjustanud maailma külvipindade kasvu 11%. Umbes lihavõtete paiku avastatakse, et kuigi vilja on vähe, paistab juba juulikuust tulemas ajalooliselt kõrge viljasaak ning hinnad alustavad langust. Üle Euroopa võtab võimust „mitte müüa“ mentaliteet („helista tagasi kui raps 8 kr on“) mis on kindlameelsemate tootjate puhul Soomes, Taanis ning Prantsusmaal kestnud tänaseni. Teravilja hindade langusest hoolimata jätkab naftahind kasvu ulatudes septembriks 147 USD-ni barreli eest kui Ameerikas läheb järsku üks pank pankrotti. Aga kuna tegu on ühe ameerika vanima ning prestiižsema pangaga, saab sellest alguse torm. Torm ulatub kiirelt üle maakera põletades raha, kinnisvarahindu ning riikide eelarveid ning inimeste elustiile. Maailmas tuleb kõigi aegade rekordiline viljasaak, täielik õnnestumine igas nurgas, viljast pole enam puudust! Vaikselt hakkab pead tõstma hiiglane (viljakasvatuse mõistes) nimega Venemaa-Ukraina, Musta mere aastane eksport kasvab ühe aastaga 20mln tonnilt 50 mln tonnini.
2009
Eestlased kes on juba harjunud läikivate asjade ostmisega mõtlevad järsku ümber. Ei osta ja kõik. Aga kui ei osta siis pole ka vaja neid kes müüvad ning inimesed hakkavad tööd kaotama. Enamus inimesi Eestis on 2009 keskpiagaks saanud majanduse alghariduse. Maailmas tuleb järjest teine väga suur viljasaak. Viljahinnad jätkavad langust. „Mitte müüa“ mentaliteet jätkub Euroopas vb selle erinevusega, et „Helista mulle tagasi kui raps 8 kr on“ on muutunud „helista mulle tagasi kui raps 5 kr on“-ks. Tea kas madalama finantseerituse, kehvemate ladustusvõimaluste või hoopis suurema ettenägelikkuse tõttu otsustavad Eesti, Läti ning Leedu põllumehed oma vilja realiseerida juba saagist alates saavutades nõnda terves Euroopas kõige kõrgema keskmise müügihinna. Sellest hoolimata on taimekasvatus enamikes Euroopa riikides kahjumis. Venemaa põllumajandusminister teatab sügisel Venemaa kavatsusest võtta 10 aasta jooksul kasutusele veel 30 mln hektarit maad. Pessimism kipub vägisi võimust võtma.
2010
Inglise teoloog Thomas Fuller on ütelnud, et öö on pimedaim just enne koitu. Võib juhtuda, et nii on ka olukord nüüd. Maailma viljavarud on suured, uue saagi konditaioon on hea kuni rahuldav. Kindel on see, et lihtne aasta meid ees ei oota kuid võttes arvesse mõningast langust taimekasvatusega kaasnevates kuludes on minu arvates siiski põhjust loota, et järgmise saagi müügiga suudetakse vee peale jääda.
Indrek Aigro, Copenhagen Merchants
