Ilmselt ei kahtle keegi selles, et Eesti toidutööstus on maailmatasemel, meie poodides leiduva toidukraami valik on ekstraklassist ja see valik on ka piisavalt suur, et jaguks igale maitsele. Ühest küljest on see saavutatud tänu suurtele investeeringutele, mida enamikus välismaiste omanike käes olevad suuremad toiduettevõtted siin on teinud. Teisalt on kahtlemata oluline osa ka meie põllumeeste toodetud kvaliteetsel toorainel – piimal, lihal, leivaviljal jne. Ent põllumajandus oleks veelgi arenemisvõimelisem, kui töösturid rohkem põllumeestega n-ö kaasa mängiksid. Praegu seisneb Eesti põllumajanduse strateegiliste tootmissuundade jätkusuutlikkus siiski peaasjalikult teravilja või õlikultuuride kasvatamises, piimatootmises, ka lihatootmises.
Edasi loe Äripäevast
Põllumajandus ehk laiemalt siis maamajandus ei seisne aga vaid nende traditsiooniliste valdkondadega tegelemises, rahvas ihkab toidulauale ka kala, lamba- või küülikuliha, marju, puuvilju jne jne. Ja vajab selga kampsuneid, jalga villaseid sokke ja pähe kootud mütse.
Tõsi – kõigi nende toodete toorainet meil mingil määral toodetakse, aga kui nende tootjatega rääkida, siis esimene mure seondub neil toodangu keerulise realiseerimisega. Pole enam õigeid ketrusvabrikuid ega nahaparkaleid, pole lammaste tapamaja ja palju teisi vajalikke tootmisfirmasid. Õnnelik on aiapidaja, kel läheb korda oma õunasaak mõnele kokkuostjale maha müüa, sest üldiselt liigub selliseid varujad vähe.
Loo moraal on selles, et kodumaine tööstus võiks pisut rohkem panustada ka selle n-ö alternatiivse põllumajandustoodangu töötlemisele.
Seda selleks, et talunik ei peaks oma iseenesest väärtuslikule kraamile enam-vähemgi tulusa hinnaga ostja leidmiseks nõnda palju kurja vaeva nägema.
