Põllumajandusplast

Juhend põllumajandusplastist tekkinud jäätmetega seotud nõuete kontrollimiseks põllumajandusettevõtete kontrollide raames

TAUST

Põllumajandusplast on probleemtoode, millele on rakendatud laiendatud tootjavastutusenõudeid, mis kõige üldisemalt tähendab, et põllumajandusplasti tootjal (sh ka maaletoojal) on kohustus kokku koguda ja taaskasutada põllumajandusplastist tekkinud jäätmed ning omada selleks piisavalt tagatist.

Põllumajandusplast jäätmeseaduse tähenduses on põllumajanduses kasutatav silopallikile, silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör.

Probleemtooteregistri andmetel on Eestis hetkel 7 põllumajandusplasti tootjat (maaletoojat): Agroshop OÜ, Starter ST OÜ, Scandagra Eesti AS, Baltic Agro AS, Alve OÜ, SE Tehnikakeskus OÜ ja Slipest OÜ.

Kuna Eestis pole loodud põllumajandusplasti osas ühtset tootjavastutusorganisatsiooni, peab iga tootja ise täitma põllumajandusplastiga seotud nõudeid.

Põllumajandusplasti tootja kohustused on täpsemalt sätestatud Vabariigi Valitsuse 15.02.2013 määruses nr 30 „Põllumajandusplastist tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“(edaspidi määrus nr 30).

Vastavalt määrusele nr 30 peab tootja põllumajandusplasti jäätmed vastu võtma tasuta. Ühtlasi peab tootja rajama vähemalt ühe põllumajandusplasti jäätmete kogumispunkti igasse Eesti maakonda. Kogumist võib korraldada ka põllumajandusplasti kasutaja juures. Oluline, et põllumajandusplasti kasutajale oleks jäätmetest loobumine võimalikult mugav.

Ka jäätmeseadus § 26 lg 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Sama § lg 4 kohaselt § 26 lõikes 1 nimetatud jäätmete jäätmehoolduse kulud kannab tootja või tootjate ühendus.

See tähendab, et kui tootjal puudub maakonnas kogumispunkt ning jäätmete kokku kogumist korraldatakse põllumajandusplasti kasutaja juures, tuleb jäätmete transpordi kulud kasutaja juurest käitluskohta tasuda tootjal. Kasutaja käest võib transpordi eest tasu küsida kuni maakonnapiirini (nn transporditasu, mis oleks põllumajandusplasti kasutajal kui ta ise peaks jäätmed viima maakonnas asuvasse kogumispunkti).

Üldiselt tootjatel maakondlikud kogumispunktid puuduvad (v.a. Baltic Agro AS, kellel on kogumiskohad mitmes maakonnas) ja peaks toimuma tekkekohal kogumine. Kõikidel tootjatel on leping sõlmitud Paikre OÜ-ga, kes tootjate nimel kogub ja käitleb põllumajandusplastist tekkinud jäätmeid. Mõningal juhul on tootjad ise organiseerinud veo kasutaja juurest käitluskohta. Tootja peab teavitama tarbijaid sellest, kuidas ta on korraldanud põllumajandusplastijäätmete kogumise.

Vastavalt määrusele nr 30, on põllumajandusplasti tootja kohustatud kokku koguma põllumajandusplastist tekkinud jäätmeid vähemalt eelmisel kalendriaastal turule lastud põllumajandusplasti massi ulatuses (§5 lg 2).

Lisaks on tootjal kohustus jagada põllumajandusplasti kasutajale teavet põllumajandusplastijäätmete käitlusnõuete ja tagastamise võimaluste kohta ning informeerida kasutajaid, kuidas nemad saavad kaasa aidata põllumajandusplastijäätmete taaskasutamisele ja ringlussevõtule (Keskkonnaministri 22.07.2013 määrus nr 57 „Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord“ § 7).

Lisaks tootja kohustustele on määruses nr 30 sätestatud kohustused ka põllumajandusplasti kasutajale. § 3 kohaselt on põllumajandusplasti kasutaja kohustatud koguma põllumajandusplasti jäätmed lahus muudest jäätmetest ja vältima nende segunemist teiste jäätmete või materjalidega. Põllumajandusplasti jäätmete vedamisel kogumispunkti tuleb vältida põllumajandusplasti jäätmete segunemist ja saastumist teiste jäätmete või materjalidega, mis takistaks hilisemat põllumajandusplasti jäätmete ringlussevõttu või tekitaks ohtu keskkonnale.

Viimasel aastal on põllumajandusettevõtetelt Keskkonnaametile (kuni 31.12.2020 Keskkonnainspektsioon) tulnud mitmeid teateid, mille kohaselt põllumajandusplasti kasutajatel on probleeme põllumajandusplastist tekkinud jäätmete üle andmisega. Kui maakonnas puudub tootjal kogumispunkt, siis peab jäätmete äravedu toimuma põllumajandusplasti kasutaja juurest, kuid tihtilugu selline teenus ei toimi, võtab väga kaua aega või peab klient maksma transporditeenuse eest.

Põllumajandusplasti tootjate kontrollid on 2019. ja 2020. aastal läbi viidud tootjavastutuse töögrupi liikmete poolt ning nende käigus on tulnud tootjatelt tagasiside, et põllumajandusettevõtete poolt üle antavad põllumajandusplasti jäätmed sisaldavad tihti suures koguses võõriseid (silojäätmed, kivid, muld jm) või pole jäätmed sorteeritud liikide kaupa.

Kui põllumajandusplasti kasutaja ei ole jäätmeid liigiti kogunud, on tootjal õigus nõuda tarbijalt jäätmete käitluskulu.

 

KONTROLLI EESMÄRK

  1. Teavitada põllumajandusettevõtteid põllumajandusplasti jäätmetega seotud nõuetest, selgitada põllumajandusplasti kasutaja õigusi ja kohustusi;
  2. Selgitada välja, kas põllumajandusplasti kasutajad koguvad põllumajandusplasti jäätmeid lahus muudest jäätmetest ja väldivad nende segunemist teiste jäätmetega;
  3. Selgitada välja, kas tootjad täidavad eelpool kirjeldatud jäätmete kokku kogumise nõudeid ning millised on põllumajandusettevõtete reaalsed kogemused põllumajandusplasti jäätmete üleandmisel.

 

Lisa 1. Küsimustik kontrolliks

1. Kelle käest on ostnud/ostab põllumajandusettevõte põllumajandusplasti tooteid (silopallikile, silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör)?

2. Kas põllumajandusplasti ostmisel või muul ajal on tootja jaganud teavet põllumajandusplastist tekkinud jäätmete hoiustamise nõuete ja tagastusvõimaluste kohta (jm keskkonnaministri 22.07.2013 määruses nr 57 nimetatud infot)? Kui jah, siis millist infot tootja jagas ning millisel kujul?

3. Kas põllumajandusettevõte on seda infot saanud muudest allikatest? Millistest?

4. Kuidas hoiustab ettevõte põllumajandusplastist tekkinud jäätmeid? Kas see kogutakse lahus muudest jäätmetest ja välditakse selle saastumist teiste jäätmetega? Kas eraldi kogutakse silopallikile, aunakile, pallinöör ja võrk?

5. Kui tihti annab ettevõte üle põllumajandusplastijäätmeid? Kas ta viib need ise kogumispunkti või toimub kokku kogumine tekkekohal tootja või jäätmekäitleja poolt?

6. Kui kogumine on toimunud/toimub tekkekohal, kas põllumajandusettevõte on pidanud tasuma jäätmete transpordi eest?

7. Kas ettevõttel on olnud viimasel kahel aastal probleeme põllumajandusplasti jäätmete tagastamisega? Kui jah, siis milliseid probleeme ja millise tootjaga?

8. Kas ettevõte on pöördunud probleemide tekkides (sh tasu transpordi eest) tootja poole lahenduse leidmiseks? Või mõne muu asutuse poole?