EPKK ettepanekud erakondadele Euroopa Parlamendi valimisprogrammidesse

märts 10, 2014

valimiste pilt.jpg25. mail 2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel teeme erakondadele ettepaneku liita oma valimisprogrammidesse põllumajanduse ja toidutootmise arenguks olulised teemad.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ülesanne on tagada elanikkonna varustamine kvaliteetse ja ohutu, ressursi- ja keskkonnasäästlikult toodetud toiduga. Põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt oluline meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana, kuid põllumajandussektor mängib üha olulisemat rolli ka toiduks mittekasutatava tööstus- ja energiatootmise tooraine allikana. Selleks tuleb senisest tõhusamalt ära kasutada põllumajandus­tootmise jäätmeid ja kõrvalsaaduseid.

Euroopa Liit on ülekaalukalt kõige suurem põllumajandussaaduste eksportija maailmas (WTO andmetel 37%). Ka Eestis kuulub põllumajandus- ja toidutootmine suurimate ekspordisektorite hulka. 2013. aastal eksporditi Statistikaameti andmetel Eestist 1,244 miljardi euro väärtuses põllumajandussaadusi ja toidukaupu, mis moodustab 10% Eesti koguekspordist.

Toidu vajadus suureneb maailmas lähikümnenditel märkimisväärselt. Samuti muutub üha olulisemaks riikide energiajulgeoleku tagamine kohaliku taastuva ressursi (sh põllumajandusliku) kasutamise kaudu. Selle valguses kutsume Euroopa Parlamendi tulevasi liikmeid üles toetama võimalusi põllumajandus- ja toidusektori potentsiaali optimaalseks kasutamiseks. Selleks, et tagada kestliku, ressursitõhusa ja maailmas konkurentsi­võimelise põllumajandus- ja toidutootmise areng Euroopa Liidus, tuleb järk-järgult suurendada nimetatud sektorite investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsioonitegevusele.

 

Põllumajandus- ja toidutootmise soodustamine

Põllumajanduspoliitika peab igakülgselt toetama põllumajandusressursi opti­maalset kasutamist kõikides Euroopa Liidu piirkondades. Põllumajandus­sektori peamiseks ülesandeks jääb ka tulevikus toidutootmine, kuid tähtsust võidab ka sektori roll tooraine ja energia tootmises.

Tootjad peavad keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku tootmismudeli rakendamise eest saama õiglast tasu, paraku jäävad põllumajandussektori sissetulekud oluliselt alla teiste sektorite sissetulekutele. Põllumajandusturge iseloomustab suur volatiilsus, mis muudab ka tootjate sissetulekud ebastabiilseks.

Põllumajandus- ja toidutootmine pakub ühiskonnale avalikke hüvesid, mida turg ei suuda kompenseerida. Seetõttu on põllumajandustoetused nende hüvede kompen­seerimiseks vältimatud ka tulevikus.

Põllumajandustoetuste täielik lahtisidumine tootmiskohustusest on Eestis soodustanud maaressursi ebaefektiivset ja toetuste mittesihipärast kasutamist. Jätkuvalt on vaja leida lahendusi aktiivse looma- ja taimekasvatustootmise soodustamiseks ning põllumajandustootmise säilitamiseks ka ebasoodsamates piirkondades. Täismahus otsetoetust tuleb maksta vaid aktiivsele põllumajandustootjale.

Tagada tuleb kõikide põllumajandustootjate võrdne kohtlemine sõltumata ettevõtte suurusest.

Põllumajanduspoliitika meetmed peaksid senisest tunduvalt enam arvestamapõllumajandusettevõtete polariseerunud struktuuri. Põllumajandusüksuste erinevatest vajadustest lähtuvalt tuleks välja töötada meetmed, mis arvestaksid sihtgrupi tegelikke arenguvõimalusi – ühelt poolt meetmed turule ja mahule orienteeritud põllumajandusliku tootmise (eelkõige piim, teravili, sea- ja linnuliha) soodustamiseks ja teiselt poolt meetmed väiksemate pereettevõtete tulukuse tõstmiseks ning sotsiaalse iseloomuga meetmed põllumajanduslike majapidamiste toetamiseks. Väiketootjate toetamine peaks eelkõige keskenduma tegevustele, mis võimaldavad piiratud maa­ressursil tõsta hektari kohta saadavat tulu.

Välja tuleb töötada kaasaegsed turukorralduse meetmed, mis oleksid paindlikud ja suudaksid senisest tunduvalt kiiremini reageerida turutõrgetele ja kriisidele ning leevendada põllumajandusturgude suurt volatiilsust.

Tootmise arendamisel on võtmetähtsusega ka põllumajandus- ja toiduvaldkonna teadus- ja arendustegevuse soodustamine.

Jätkuvat tähelepanu tuleb pöörata investeeringute soodusta­misele, et juurutada tootmisesse uusi tehnoloogiaid ning tõsta põllu­majandus- ja toidusektori tootlikkust.

Senise loosunglikkuse ja liigse reguleerimise asemel tuleb läbi viia ühise põllumajandus­poliitika tõeline lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine.

 

Võrdsed konkurentsitingimused ühisturul

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika peab senisest veelgi enam muutuma ühtseks poliitikaks, mille raames on kõikidele liikmesriikidele ja tootjatele tagatud võrdsed võimalused jätkusuutliku tootmise arendamiseks. Senisest enam tuleb konkurentsi­moonutuste vältimiseks pöörata tähelepanu ka kaudsete toetuste ja maksude  ühtlustamisele.

Eesti põllumajandustootjatele makstavad otsetoetused jäävad koos teiste Balti riikidega 2020. aastani kõige madalamateks Euroopa Liidus. Järgmisel valimisperioodil tuleb jätkata jõupingutusi, et alates 2021. aastast rakenduksid kõikidele ühenduse tootjatele võrdsed konkurentsitingimused ning otsetoetuste maksmisel poleks liikmesriikide vahel suuri erinevusi.

Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine ei tohiks alates 2021. aastast oluliselt väheneda, kuid ümber tuleb vaadata ühise põllumajanduspoliitika rahastamise mudel. Liikmesriikide vahelise vahendite jaotamise osas tuleb arvesse võtta objektiivseid kriteeriumeid, sh põllumajandusmaa suurus, liikmesriigi/piirkonna geograafilised (nt ebasoodsamad alad) ja looduskaitselised iseärasused.

Edasi tuleb minna Euroopa Liidu maksuküsimuste koordineerimisega. Liikmes­riikide maksusüsteemid peavad toetama siseturu paremat toimimist. Kaudsed maksud mõjutavad otseselt liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu tuleb vähendada nende erisusi. Siseturu eeliste ärakasutamiseks tuleb käibemaksu­süsteemi ja -määrasid ühtlus­tada. Samuti on oluline aktsiisimaksude (sh põllumajanduses kasutatava kütuse) ühetaoline rakendamine.

Euroopa Liidu tootjate erinevat kohtlemist põhjustab ka keskkonnanõuete erinev rakendamine liikmesriikides, sh erinevad nõuded väetiste kasutamisel või künnis­võimsused keskkonnalubade kohustuse rakendamisel. Võrdse kohtlemise tagamiseks peab keskkonnanõuete rakendamine olema ühtlustatud ning ühenduse baastasemest rangemate nõuete kehtestamine liikmesriikides peab olema piiratud väga selgelt põhjen­datud vajadusega.

 

Loodusressursid ja keskkond

Keskkonnahoid on põllumajandustootmise kestlikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada muldade viljakuse ja teiste põllumajandus­tootmiseks vajalike ressursside (sh põhjavesi) säilimise ja hea seisundi.

Hea keskkonnapoliitika ei tohiks olla reeglite rägastik, seadma peaks lihtsad ja arusaadavad eesmärgid. Tarbetute käskude ja keeldude asemel tuleks ära kasutada võimalusi.

Euroopa Liidu põllumajandus- ja keskkonnapoliitikad peavad eelkõige toetama ressursi­tõhususe ja tootlikkuse kasvu. Tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, õhukvaliteet, elurikkus ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsi­võimet ega kahjusta toidujulgeolekut.

Põllumajanduspoliitikasse integreeritavad keskkonnakaitsenõuded peavad lähtumasubsidiaarsuse põhimõttest, arvestama liikmesriikide ja piirkondade eripäradega ningvältima tarbetut halduskoormust nii ametiasutustele kui ettevõtetele. Äsja reformitud ühise põllumajanduspoliitika mitmed nn rohestamise nõuded on negatiivne näide Euroopa Liidu piirkondade erinevaid olusid mittearvestava ja bürokraatiat suurendava poliitika kujundamisest ja rakendamisest.

Parim võimalus looduskeskkonna hoidmiseks on investeeringud kaasaegse tehno­loogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse. Soodustama peaks sellist innovatsiooni, mis suudab panustada jätkusuutlikku tootmisesse ja tootmiskulude kokkuhoidu.

Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika kujundamisel tuleb arvestada liikmes­riikide põllumajandussektorite eripärade ja arenguvõimalustega. Samuti tuleb põllu­majandus­tootmise kasvu­hoone­gaaside heite kõrval arvestada sektori panusega süsiniku sidumisse. Ühtlasi tuleb arvestada liikmesriikide senist panust saasteainete heite vähendamisel. Eestis on põllumajandussektorist lähtuv ammoniaagi emissioon aastatel 1990-2011 vähenenud 58%, perioodil 1990-2009 vähenes metaani heitkogus koguni 2,5 korda ja dilämmastikoksiidi emissioon 2 korda. Eesti põllumajanduslik tootmine ja maakasutus on Euroopa Liiduga liitumisele eelnenud mõõnaperioodi järgselt suurene­mas. Eesti majandusarengut mittearvestavad ajaloolised referentsid ei tohi takistada meie maa- ja loodusressursi optimaalset kasutamist.

Puhta õhu tagamiseks on oluline rakendada meetmeid saasteainete heite piiramiseks. Põllumajandusest lähtuvate kasvuhoonegaaside vähendamine on eesmärk nii õhusaaste kui kliimamuutuste poliitikates, mistõttu tuleks nende valdkondade vahel leida sünergiaid. Nõustuda ei saa metaani vähendamise kohustuse lisamisega õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi, sest seda reguleeritakse juba kliimapoliitika raames. Põllumajandussektori konkurentsivõime säilitamise seisukohalt on oluline saavutada kasvuhoonegaaside heidete vähendamine tootmise efektiivsuse kasvu kaudu. Selleks tuleb toetada tootmises toitainete ringluse, paremate söötmise strateegiate ja tõhusama sõnnikumajanduse (sh sõnniku ladustamine ja laotamine) korraldamist ning tõu- ja sordiaretust.

Luua tuleb uusi äritegevuse võimalusi põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris.  Eelkõige tuleb seejuures panustada biomajanduse arendamisse, millel on suur potentsiaal majanduskasvu ja uute töökohtade loomisel ning lisasissetulekute kindlus­tamisel põllumajandustootjatele. Biomajandusel on oluline roll keskkonna­hoidlikkuse suurendamisel, aga ka taastumatutest loodusvaradest sõltuvuse ning kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamisel.

Oluline on ressursside optimaalne kasutamine, sh taastuvenergeetika arendamine. Taastuvenergeetika arendamine panustab oluliselt energia välissõltuvuse vähendamiseks. Oluliselt enam tuleks soodustada põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutusele­võttu.

Geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamine peaks lähtuma ettevaatusprintsiibist ja parimast teaduslikust informatsioonist. Euroopa Liidu liikmes­riikidel peaks siiski olema võimalus otsustada geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamise üle oma territooriumil lähtuvalt kohalikest eripäradest, sh sotsioökonoomilistest teguritest, kooseksisteerimise reeglitest ja riskianalüüsidest.

 

Maaelu areng

Maaelu arengu poliitika on ka tulevikus oluline komponent ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel.

Maaelupoliitika rahastamine peaks alates 2021. aastast oluliselt suurenema, et senisest paremini vastata ühiskonna ootustele põllumajanduse kõrval ka maapiirkondade teiste eluvaldkondade arendamisel.

Senisest enam peaks Euroopa Liidu tasandil ühtlustama liikmesriikide maaelu arengukavade kaasrahastamise tingimusi, et vältida võimalikke konkurentsi­moonutusi Euroopa Liidu ühisturul.

 

Tarneahela parem toimimine

Kaubanduse kontsentreerumine on viinud ebaausate kauplemistavade levikuni nii Eestis kui Euroopa Liidus. Kuna tootjate ja kaubanduse vaheliste suhete tasakaalustamiseks pole iseregulatsioon toiminud, siis tuleb üle vaadata seadusandlikud võimalused lepinguliste suhete korrastamiseks. Vajalik on leida seaduslikud võimalused põllumajandus- ja toidutootjate (ning ka tarbijate) suhtes kasutatavate ebaausate kauplemistavade ja ebaproportsionaalse mõjuvõimu ohjeldamiseks, sh sanktsioonide kehtestamine.

Üle tuleb vaadata kehtiv konkurentsiõigus, konkurentsiolukorra hindamisel ei tohiks kriteeriumiks olla pelgalt jae- ja hulgikaubanduse turuosa, vaid ausad konkurentsi­tingimused tuleks tagada vertikaalses tarneahelas. Euroopa Liidus tuleb harmoniseerida ka „asjaomase turu“ mõiste rakendamine.

Jätkata tuleb majandusliku ühistegevuse arendamist. Euroopa Liidu ühise põllu­majandus­­­poliitika raames rakendatavad meetmed peavad toetama ühistegevuse arengut, seejuures on oluline toetada nii tootmisahela horisontaalset kui vertikaalset koostööd. Ühistegevus on võti toiduainete tarneahelas killustunud põllumajandus­tootmise turujõu suurendamiseks, ühtlasi aitab põllumajandustootjate ühistegevus tagada toidutööstustele vajalikku tarnekindlust ja ühtlase kvaliteediga toorainet. Samuti peavad ühistutel olema tulevikus paremad võimalused osaleda turgude stabiliseerimises ja riskijuhtimises.

 

Väliskaubandus

Vajalik on tagada ausad ja tasakaalustatud kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mis võtaksid arvesse Euroopa Liidu kõrgeid tootmisstandardeid, loomade heaolu- ja keskkonnanõudeid. Importtooted kolmandatest riikidest peavad vastama sama kõrgetele nõuetele kui Euroopa liidu tooted, vältida tuleb näiteks hormoone sisaldavate või klooriga töödeldud lihatoodete jõudmist Euroopa Liidu turule. Samas tuleks teha jõupingutusi ausat väliskaubandust takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, et Euroopa Liit suudaks ära kasutada maailma erinevates piirkondades kasvavast toidunõudlusest tuleneva ekspordipotentsiaali.

Kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide tootjatel peavad olema võrdsed võimalused kolmandatesse riikidesse eksportimisel, selleks tuleb veelgi tugevdada ühtset kaubanduspoliitikat. Euroopa Komisjonil peab läbirääkimistel olema keskne roll kogu Euroopa Liidu kui kaubandusbloki esindamisel, kaubandustõrgete esinemisel peaks liikmesriigid tegutsema solidaarselt ja vältima bilateraalseid kokkuleppeid kolmandate riikidega.

Euroopa Liit peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama loomahaiguste enneta­misele, et vähendada loomataudidest tingitud kulusid ja võimalikke piiranguid väliskaubandusele. Sealjuures tuleks teha tõhusamat koostööd kolmandate riikidega, et ennetada riske taudide piiriüleseks levikuks. Samuti tuleks rakendada meetmeid ühtse taimeterviserežiimi tugevdamiseks, mis aitaks vähendada ohtlike taimekahjustajate levikut.

 

Lae alla EPKK ettepanekud (pdf)