Est-Lat logoEU flag

Liivimaa toidupärimusel põhineva turismitoote loomine ja turundamine

2017. aasta mais sai alguse rahvusvaheline koostööprojekt Liivimaa Toidutee, mis kestab kolm aastat ja mille käigus luuakse uus turismitoode – Eestit ja Lätit ühendav toidutee.  Uus toidutee põhineb meie  toiduga seotud pärimusel, ühisel ajalool ja traditsioonidel, mis ulatuvad 13. sajandisse, kui Eesti ja Läti alad kandsid Liivimaa nimetust ning võib öelda, et sai alguse meie toidukultuur. Loodav toidutee koondab enda alla ligikaudu 250 kohaliku toidu tootjat ja pakkujat Eestist (Hiiumaalt, Saaremaalt, Läänemaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt, Jõgevamaalt, Tartumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt) ning Vidzeme, Kurzeme ja Pieriga piirkonnast Lätist.

Peamised eesmärgid, mida soovime projektiga saavutada:

Peamised tegevused:

Toidupärimusel põhineva turismitoote loomine. Ühise toidutee loomiseks lepime kokku toidutee liikmetele kehtivad kriteeriumid, valime välja potentsiaalsed kohaliku toidu tootjad ja pakkujad (sh turismiettevõtted), kes võiksid olla uue toidutee liikmed ning alustame tööd ühise brändi/turismitoote kujundamisega. Lisaks uuele brändile luuakse ka regionaalne toidutee „TasteHanseatica,“ mis tutvustab just Via Hanseatica piirkonnaga seotud toidupärimust.

Pärimuskultuuri ja toiduajalugu kasutavate ettevõtjate võrgustiku tugevdamine ning teenuste kvaliteedi tõstmine läbi võrgustikuliikmete teadmiste ja oskuste suurendamise. Efektiivse teenusepakkumise eeltingimuseks on koostöö ja teadmised. Projekti raames korraldatakse mitmeid  praktilisi seminare ja toiduvalmistamise töötubasid  turismi- ja toitlustusettevõtetele, et anda edasi erinevate spetsialistide oskusteavet, mis on seotud nii spetsiifiliste pärimustoidu teemade kui ka toiduturismiga üldisemalt. Lisaks loome regionaalsed tootjate-pakkujate võrgustikud, õpime teiste piirkondade kogemusest, kogume ja jagame infot oma kulinaaria ajaloo kohta (käsiraamatute koostamine, retseptide kohandamine) jne.

Turundustegevused. Uus toidutee saab olema äratuntav bränd nii sise-kui välisturgudel. Kuna tänapäeva reisivalikud põhinevad paljuski emotsioonidel ja jagatud kogemustel, siis kutsume uuele toiduteele siin pakutavast osa saama nii (toidu)blogijaid, valdkonna ajakirjanikke kui ka reisikorraldajaid. Just nende jagatud lugude ja emotsioonide kaudu loodame jõuda just võimalikult suure ja õige sihtgrupini. Ja loomulikult saavad uut toiduteed külastajatele tutvustama ka mitmed prinditud ja online versioonis kättesaadavad turundusmaterjalid.

Tegevusi viivad ellu: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti Maaturism, Läti Maaturismi Ühendus “Lauku ceļotājs”,  Vidzeme planeerimisregioon, SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, SA Tartumaa Turism, SA Valgamaa Arenguagentuur.

Projekti kestvus: 01.05.2017 – 30.04.2020 (36 kuud)

Projekti eelarve: Projekti kogueelarve on 1 059 789 eurot, millest Eesti-Läti programmi toetus on  900 821 eurot.

Kontakt:

Sille Talvet, projekti koordinaator, sille.talvet@gravitas.ee

Evi Randpere, EPKK toiduvaldkonna juht, evi@epkk.ee

Eneken Viks, EPKK projektijuht, eneken@epkk.ee

ibsr_p1_Baltic-Sea-Food_project-logo_full-coloured_new2

 

 

 

 

Alates 1. oktoobrist 2017 kuni 30. septembrini 2020 teevad 10 Läänemere-äärse riigi 14 toiduvaldkonna organisatsiooni koostööd Interreg Baltic Sea Region programmist rahastatava projekti “Baltic Sea Food” raames.

Projekti eesmärk

Töötada välja toimiv ärimudel, mis aitaks piirkondlikel toiduvõrgustikel kohalikke toidutooteid tõhusamalt ja kuluefektiivsemalt turustada.

Maaeluministeerium on projekti “Baltic Sea Food” juhtpartner. Lisaks Maaeluministeeriumile osalevad projektis Eesti partneritena MTÜ Eesti Maaturism ning Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.

Projekti eelarve

Kolm aastat kestva projekti eelarve kokku on 2 436 479 eurot, sealhulgas Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) toetus 1 624 240,15 eurot, Norra riigi toetus 144 454 eurot ja Euroopa naabruspoliitika rahastusvahendi (ENI) toetus 45 239,55 eurot.

Projekti partnerid

Projektis osalevad 14 organisatsiooni 10 Läänemere-äärsest riigist.

Kohaliku toidu tootjad vajavad oma toodete müümiseks hästi toimivat turustuskanalit

Paljud Läänemere-äärsete riikide piirkondlikud toidutootjad on väikesed pereettevõtted, kelle jaoks oma toodete müügi ja logistika korraldamine on aeganõudev ning kulukas ettevõtmine, kuna palju müügitööd toimub telefoni teel või otsesuhtluses klientidega. Turustamine suurte poekettide või hulgiladude kaudu on aga keeruline, kuna väikeettevõtete mahud ei ole piisavalt suured ja stabiilsed ning toodete hinnatase on suurtootjatega võrreldes kõrgem. Seetõttu on ka piiratud väiketootjate toodangu turustamine hotellidele, restoranidele, toitlustusettevõtetele, kauplustele, majutusettevõtetele. Piirkondlike väikeettevõtete toodete turg on enamasti nende lähipiirkonnas ning seetõttu on mitmed väikeettevõtted koondunud kohalikesse toiduvõrgustikesse, et koos oma tooteid turundada ja tarbijateni viia.

Miks ei paku paljud kohvikud ja restoranid oma menüüdes piirkondlike väikeettevõtete toorainest valmistatud roogi?

Esialgne analüüs olukorra kohta Läänemere-äärsetes riikides näitab, et piirkondlikud toidutootjad on enamasti harjunud turustama oma tooteid otse tarbijale. Samas on toitlustusettevõtetel oma töö efektiivseks korraldamiseks tavaks tellida tooteid otse ühelt või kahelt vahendajalt (eelkõige hulgiladudest), selle asemel et esitada tellimusi kümnetele erinevatele väiketootjatele või töötlejatele.

Projekt “Baltic Sea Food” loob lahenduse, mis võimaldab kohalike väikeettevõtete toodangul jõuda kohvikute, restoranide, hotellide ja maaturismiettevõteteni

Projekti “Baltic Sea Food” eesmärk on välja töötada toimiv ja kuluefektiivne ärimudel, mis aitaks Läänemere-äärsete riikide maapiirkondades tegutsevatel piirkondlikel toiduvõrgustikel kohalikke toidutooteid nii kohvikutele, restoranidele, hotellidele kui ka maaturismiettevõtetele tõhusamalt ja kuluefektiivsemalt turustada.

Rohkem infot: http://www.balticseaculinary.com/baltic-sea-food-project

 

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda lükkab kategooriliselt tagasi rahandusministeeriumi ettepanekud maaelu arengukava 2014-2020 eelarve vähendamiseks riigipoolse kaasfinantseerimise kärpimise kaudu. „Riigi kokkuhoiuplaanid maaelu arengukava ja põllumajandustoetuste osas seavad tõsisesse ohtu Eesti põllumajandussektori ja toidutootmise konkurentsivõime. Arvestades, et Eesti põllumajandustoetused on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige madalamate hulgas ja käesoleva aasta riigieelarves ei nähta erinevalt naaberriikidest ette vahendeid põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks, siis tähendaks maaelu arengukava kärpimine meie tootjate konkurentsiolukorra tõsist halvendamist,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

Ainuüksi riigi varasem otsus loobuda Euroopa Liidu poolt lubatud täiendavate põllumajanduse üleminekutoetuste maksmisest tähendab, et riik säästab käesoleval aastal põllumajandussektori arvelt ca 25 miljonit eurot. Paljudele Eesti piimatootjatele, lihaveisekasvatajatele ja teraviljatootjatele tähendab see otsus ettevõtte tasandil 20-40% põllumajanduse otsetoetuste langust käesoleval aastal.

„Viimased kaks aastat arutusel olnud maaelu arengukava ja selle rahastamise eelnõu on ilma kärpetagi põhjustamas lisaks otsetoetuste langusele keskkonna-, loomade heaolu ja teiste maaelutoetuste vähenemist. On äärmiselt kahetsusväärne, et siseriiklikud otsused on nullimas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimisel ja ühenduse eelarveläbirääkimistel valitsuse ja põllumajandusorganisatsioonide tõhusas koostöös saavutatud positiivsed tulemused. Valitsus peab leidma võimalused maaelu arengukava vähemalt 25% kaasfinantseerimiseks ja ca 20 miljonit eurot tuleva aasta riigieelarvesse põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks,“ rõhutas Sõrmus.
Maaelu arengukava riigipoolse rahastamise vähendamine kavandatud 25%-lt 15%-le halvendab meie toidutootjate olukorda võrreldes Eesti naaberriikidega. Läti valitsus kavandab sealse maaelu arengukava 32% riigipoolset kaasfinantseerimist, lisaks on nende eelarves juba selleks aastaks kavandatud vahendid täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks Euroopa Liidu poolt lubatud maksimaalses mahus. Leedu põllumajanduskoja sõnul on ka Leedus laual maaelu arengukava 25% kaasfinantseerimine ja täiendavate otsetoetuste maksmine. Lääne-Euroopa riigid panustavad maaelu arengukavade rahastamisel minimaalselt 47% riigieelarve vahendeid, Soomes ulatub riigi osalus ca 70%-ni. Euroopa Liidu määruse kohaselt on ühenduse minimaalne panus maaelu arengukavade finantseerimisel 20% ja liikmesriikidel on võimalus panustada kuni 80%.
Lisainfo: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, roomet.sormus@epkk.ee, tel 52 058 57

Uue maaelu arengukava 2014−2020 (MAK) koostamisel on tekkinud terav vastuolu põllumajandussaaduste ja toiduainete tootmisele orienteeritud ettevõtteid ühendavate organisatsioonide ning keskkonnakaitse-, väikeettevõtlus- ja maaeluorganisatsioonide vahel. Maaelu arengu mittepõllumajanduslikud küsimused on suurest eelarvest (EL struktuurifondid) elegantselt välja lükatud ning purelejatele on viimase õlekõrrena hambusse visatud kont põllumajandusfondi vahendite näol.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmed jagunevad laias laastus kaheks: esimese samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelutoetused. Eestil on uuel perioodil (2014−2020) võimalik kasutada ca üks miljard eurot otsetoetusi ja koos riigipoolse kaasfinantseerimisega ca 936 miljonit eurot maaelutoetusi.

Otsetoetused kujutavad endast sissetulekutoetusi, mis aitavad konkurentsis püsida ELi tootjatel, kes peavad täitma maailma kõige rangemaid keskkonna- ja tootmisstandardeid. Ainuüksi tänu rohestamise meetmetele muutuvad nõuded uuel perioodil veelgi rangemaks ja bürokraatlikumaks.

Maaelutoetuste eesmärgiks on aidata kaasa põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõime tõstmisele ning põllumajandussektori struktuursetele muutustele. Samuti on vajalikud vahendid keskkonnakoormuse vähendamiseks ja tarbijate poolt nõutud (?) mahe-, loodussõbraliku ja ekstensiivse põllumajanduse arendamiseks. Maaettevõtluse toetamist peaks vaatama eelkõige kontekstis, mis on seotud põllumajandussektoris vabanevatele töötajatele alternatiivse hõive tagamisega.

Ekslik arusaam. Üsna laialt on paraku levinud arusaam, et maaelutoetused peaksid tagama kogu maaelu tasakaalustatud arengu. Nii avaldas riigikantselei MAKi eelnõu kooskõlastamisel arvamust, et maaelu mitmekesistamise prioriteedid jäävad selles põllumajandussektori arendamise varju. Samasisulisi mõtteid on avaldanud ka mitu maaeluorganisatsiooni. Majandusministeerium teatas, et uuel perioodil lõpetatakse toidutööstuste investeeringute toetamine läbi EASi. Sotsiaalministeerium suutis aga kõik üle trumbata: arengukava peaks tegelema ka vaesuse vähendamisega maapiirkondades!

Tegemist on silmakirjaliku lähenemisega, kus lai hulk huvigruppe noolib põllumajanduspoliitika eelarvest raha, samas kui põllumajandussektori toetamine on teistest ELi fondidest välistatud. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahendeid peaks vaatlema kui ühte selget alustala põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel!

MAKi koostades ei saa arvestamata jätta, et otsetoetused jäävad valitsuse jõupingutustele vaatamata Eestis ka järgmisel eelarveperioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks 75% tasemele ELi keskmisest. Samuti oleme loobunud nn vähemsoodsate alade toetusest, mille maksmise alus tuleneb eelkõige Eesti lühikesest vegetatsiooniperioodist, ja mis rahaliselt oleks võtnud arengukava eelarvest vähemalt 160 miljonit eurot.

Valitsuse vastutustundetus. Eeltoodust tulenevalt pole valitsuse poolt vastutustundlik investeerida märkimisväärset osa maaelufondi eelarvest väljapoole põllumajandus- ja toidusektorit. Mõnevõrra muudaks olukorda, kui jätkataks riigieelarvest täiendavate otsetoetuste maksmist, kuid aprillis kinnitatud riigi eelarvestrateegias 2014−2017 selleks vahendeid kavandatud pole.

Maaelu probleemide kompleksseks lahendamiseks peavad põllumajandusministeeriumile appi tulema ka teised ministeeriumid. Selleks tuleb suunata märkimisväärselt enam Euroopa sotsiaal- ja regionaalarengu fondide vahendeid. Oleme teinud ettepaneku, et just nendest allikatest tuleks erinevalt senisest praktikast suunata raha ka piirkondlikele kogukondadele (nn Leader-tegevusgruppidele), et aidata maal arendada mittepõllumajanduslikku ettevõtlust, renoveerida arstipunkte, edendada noorsootööd, osta kirikukelli, kaitsta kultuuriväärtusi jne. Üsna kurioosselt on nende vajalike küsimuste lahendamise ventiiliks praegu kujunenud just põllumajanduspoliitika eelarve!

Paraku on meie ja maapiirkondade kogukondade palved jõudnud seni kurtide kõrvadeni. Samuti pole valitsus valmis maaelu arengukavast välja võtma Natura metsatoetusi, mis paneb MAKi eelarve samuti korraliku surve alla.

Roomet Sõrmus, EPKK juhataja

Arvamus ilmus ajalehes Äripäev

Eesti Leader Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatsid täna valitsusele ja Riigikogu maaelukomisjonile kirja, milles palutakse uuel perioodil Euroopa Liidu fondide kasutamisel anda suurem otsustusõigus arengu suunamisel kohalikele kogukondadele. Kirjas märgitakse, et Eesti riigi suurimad eesmärgid lähiaastatel on heaolu kasv, sidus ühiskond, ökoloogiline tasakaal ja Eesti kultuuriruumi elujõulisus. Eesmärkide saavutamine seisneb meie kõikide targas tegutsemises. Vaid piisavalt kõrgete teadmiste ja oskustega, terved ja ühiskondlikult aktiivsed, loovad ning algatusvõimelised inimesed suudavad leida majanduskasvu allikaid, luua uusi nutikaid töökohti ja töötada välja ühiskonnale vajalikke innovaatilisi lahendusi, tehes sealjuures tõhusat koostööd erinevatel tasanditel ja erinevate valdkondade vahel.

Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid on liikmesriike julgustanud kohalikku algatust rakendama läbi erinevate EL fondide integreerimise. See´võimaldaks kogukondadel kohapealsele teadmisele ja lihtsale otsustusprotsessile tuginedes viia ellu kohaliku arengu seisukohalt kõige vajalikumaid tegevusi.

„Probleemide lahendamise võtmeküsimus on inimeste soov kohaliku elu korraldamisel osaleda. Eestis on maaelu arengukava rakendamisel aastatepikkune positiivne kogemus kohalikul algatusel toimiva programmi elluviimisel. Sellele tuginedes julgeme teha ettepaneku, et uuel perioodil kaasataks kohalikud tegevusgrupid lisaks maaelu arengukavale ka Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmete rakendamisse,“ ütles põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus. „Maapiirkondade arenguvajadused on palju laiemad ja mitmekesisemad Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi tegevusväljast ja võimalustest, mistõttu tuleb kohalike kitsaskohtade lahendamiseks kaasata ka teiste fondide vahendeid,“ lisas Sõrmus.

Kirjas märgitakse muuhulgas, et killustatuse ärahoidmiseks maaelu korraldamisel tuleks senist maaelu arengukava meedet 3.2 „Külade uuendamine ja arendamine“ rakendada läbi kohaliku kogukonna poolt juhitud otsuste.

„Leader lähenemine võimaldab parimal moel analüüsida külade uuendamiseks tehtud investeeringute jätkusuutlikkust ning hoiduda tulevikus vähest kasutust leidvate ja majanduslikult koormavate objektide rajamisest, ütles Leader Liidu juhatuse esimees Tiiu Rüütle. „Leader on parandanud elukvaliteeti maapiirkondades, tugevdanud piirkondlikku identiteeti, soodustanud koostööd ja võrgustike teket. Järgmisel programmperioodil on Leader tegevusgruppide suurim väljakutse luua eeldusi uute ettevõtete ning töökohtade tekkeks,“ lisas Rüütle.

Lisainfo:
Tiiu Rüütle, Eesti Leader Liidu juhatuse esimees, tel 53 029 100, info@leaderliit.eu
Roomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja, tel 600 9349, info@epkk.ee

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis 15. augustil 2012 Põllumajandus-ministeeriumile kirja seisukohtadega maaelu arengukava 2014-2020 koostamise kohta. EPKK seisukohad kinnitas samal päeval kogunenud koja nõukogu. Põllumajandus-Kaubanduskoja jaoks on Eesti maaelu arengukava koostamisel kõige olulisem, et rakendatavad meetmed oleksid eelkõige suunatud põllumajandus- ja toidusektori konkurentsi­võime kindlustamiseks ja tõstmiseks. Selleks peaks eelkõige toetama investeeringuid tootmisbaasi, soodustama ühistegevust ning toetama ettevõtete konkurentsivõime püsimise seisukohalt olulisi keskkonnainvesteeringuid.

EPKK arvates peaks uus arengukava piiratud eelarvet silmas pidades olema suunatud eelkõige põllumajandus- ja toidusektori ning nendega seotud tegevusalade probleemide lahendamisele. Maaelu arengukava kavandamisel on määrava tähtsusega EL ühise põllumajanduspoliitika esimese samba raames tehtavad otsused. Toetusmeetmete valik peaks lähtuma põhimõttest, et erinevate EL fondide tööülesannete vahel valitseks selgus. Majandustegevust maapiir­kondades laiemas võtmes peaks eelkõige toetama teistest EL fondidest. Kindlasti peaks teistes EL fondides avama võimaluse kohaliku algatuse toetamiseks.

Üldjoontes saame nõustuda Põllumajandusministeeriumi ettepanekutega, mis puudutavad Eesti maaelu arengukavas rakendatavate meetmete valikut. Siiski ei saa me tänases etapis nõustuda ettepanekuga, et uuest arengukavast jääksid välja EL määruses artiklis 31 nimetatud veepoliitika raamdirektiivi kohased toetused ning artiklis 32 nimetatud toetus looduslikust või muust konkreetsest eripärast tingitud piirangutega aladele. Nende meetmete rakendamise vajadus vajab täiendavat analüüsi ning lõplikud otsused saab teha alles seejärel, kui on teada ühise põllumajanduspoliitika esimese ja teise samba täpsed mahud ja tingimused.

Artiklis 32 toodud toetust tuleb vaadata Eesti põllumajandustootjate üldist konkurentsi­olukorda hinnates. Kui esimese samba toetused jäävad vaatamata jõupingutustele EL keskmisest tunduvalt madalamaks, siis on artikli 32 toetus üheks võimaluseks tootjate ebavõrdsete konkurentsitingimuste leevendamiseks. Kindlasti oleme aga nõus, et artikli 32 rakendamise kasu põllumajandustootjatele sõltub sellest, milliseks kujuneb nn aktiivse tootja definitsioon ja milliseid lisakriteeriume on võimalik seada artikli 32 kohase toetuse taotlemiseks (nt kas on võimalik baasnõudena kehtestada teatav loomkoormus püsirohumaa hektari kohta). Eesmärgiks peab olema piiarata võimalusi, et toetusi makstakse pelgalt rohumaade hooldamise eest. Pelgalt heina purustamise toetamine rikub tasakaalu põllumajandusmaa renditurul ning põhjustab „tühja“ emissiooni kliima­eesmärke silmas pidades.

Nõustume Põllumajandusministeeriumi ettepanekuga, et maapiirkondade põhiteenuste ja külauuenduse toetust võiks maksta vaid Leaderi tegevusgruppide kaudu. Leiame, et kohalikud kogukonnad suudavad antud toetuse üle kõige paremini otsustada.

Tänast informatsiooni arvestades ei toeta me ka finantsinstrumentide kasutamist uue maaelu arengukava raames.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) nõukogu arutas 2. septembril Maarahva kongressil osalemist ja nimetas kongressile EPKK delegaadid. Kohtumisel kõlas selge seisukoht, et maaelu küsimused peaksid olema poliitikaülesed. Maarahva kongressi kokkukutsumise kohta arvab EPKK nõukogu, et kahtlemata oleks parim lahendus, kui maaelu organisatsioonid ühendaksid oma jõud kongressi korraldamisel. Leiame samas, et koja ülesandeks on osaleda kõigis algatustes, mille eesmärgiks on Eesti maaelu probleemide arutamine, teadvustamine ja nendele lahenduste otsimine.

EPKK soovib maaelu, põllumajanduse ja toidutootmisega seotud teemadel teha koostööd kõikide Eesti erakondadega nii enne kui ka pärast valimisi. EPKK nõukogu leiab, et mõne erakonna korraldatud üritusel osalemine selleks, et oma seisukohti tutvustada, ei tähenda automaatselt, et toetaksime tingimusteta selle erakonna vaateid ja poliitikat või vastanduksime mõnele teisele erakonnale.

EPKK nõukogu on veendunud, et Eestis tuleb maaelule ning põllumajandus- ja toidusektorile senisest enam tähelepanu pöörata. Eesti liitumine Euroopa Liiduga on meie põllumajanduse küll selgesuunalisest allakäigust päästnud, kuid jätkuvalt tuleb leida lahendused paljudele maapiirkondade arengu ees seisvatele probleemidele.

Üheks teravamaks küsimuseks on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Eesti tootjatele EL ühisturul. Lähiaastatel tuleb nii siseriiklikult kui EL tasemel töötada selle nimel, et põllumajandustoetused oleksid võrdsel tasemel kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides.

Oluliseks küsimuseks on kujunenud noorte pealekasv põllumajandussektoris. Olukorra parandamiseks tuleb anda tegutsemiskindlus ettevõtetele, et töökohad maapiirkondades säiliksid ja oleksid noorte jaoks atraktiivsed. Tööjõu puuduse leevendamiseks tuleb rakendada meetmed, et tagada noorte töötajate piisav pealekasv põllumajanduserialadelt.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on alates 2004. aastast regulaarselt korraldanud maaelu foorumeid, millel arutatakse  maaelu arengu ja maapiirkondade ettevõtlusega seotud küsimusi. Järjekordne EPKK Maaelu foorum toimub 25. novembril Tartus maaülikooli aulas.

EPKK nõukogu uuendas oma koosolekul vastavalt põhikirjale nõukogu esimehe ja aseesimeeste volitusi üheks aastaks. EPKK nõukogu esimehena jätkab Tartu Agro juhataja Aavo Mölder, aseesimeesteks kinnitati Saaremaa Piimatööstuse juht Andi Saagpakk ja Kevili teraviljaühistu esindaja Olav Kreen.

Tänavune Maaelufoorum on pühendatud eelkõige maaturismi võimalustele. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tegevuse eesmärgiks on põllumajandustootmise, põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ja põllumajandusele teenuseid osutava sektori (sh maaturism) stabiilne arendamine, samuti toidu kvaliteedi parandamine ning põllumajandustootjate sissetulekute suurendamine. Rääkides Eesti maaturismisektorist, on ka siin meie strateegiliseks huviks, et maapiirkondades asuvad turismiettevõtted kasutaksid oma külaliste toitlustamiseks võimalikult palju kohalikke toiduaineid ja põllumajandussaadusi.

Kohalik toit saab ja peabki olema meie maaturismi ettevõtete üks peamistest müügiargumentidest. Loomulikult on üks põhjus maale puhkama sõitmiseks ka kaunis loodus, rahu ja vaikus või vastupidi uued (ekstreemsed) elamused, kuid usun, et nii Eesti siseturisti kui ka piiri tagant kohale sõitnu jaoks on üheks maale tulemise põhjuseks elamus, mis saadakse maitsvast, puhtast ja ehedast toidust. Kui ma mõtlen tagasi enda puhkustele meie maaturismiettevõtetes, siis eredamalt on meeles just need kohad, kus pakuti kohalikust (oma talus toodetud) toorainest perenaise hoole ja armastusega valmistatud toitu. Kohe meenub Nakatu turismitalu ülimaitsev isekasvatatud veiselihast ahjupraad, mille valmistamine oli kahtlemata väga palju vaeva ja aega nõudev, kuid mis pakkus sellise elamuse, et tahaks sinna kindlasti tagasi minna. Hiiumaal Sõru sadama külastamisest pole mul meeles mitte üsna tavapärane pubitoit, vaid pigem värskelt suitsutatud lestad. Need on vaid kaks näidet sellest, kuidas kohaliku toidu saab muuta oma turismiettevõtte või –piirkonna müügiargumendiks.

Kui tegemist on turismitaluga, kus toodetakse ise liha ja köögiviljad, siis on kõik ettevõtja enda kätes, st et tooraine oleks kvaliteetne ja sobiv külaliste toitlustamiseks. Kui me räägime aga kohaliku toidu kasutamisest, mis tuleb osta naabertaludest ja ettevõtetest, siis saab edukas koostöö põhineda loomulikult mõlema osapoole huvide ja vajaduste arvestamisel. Kohtusin hiljuti Eesti tippkokkade hulka kuuluva Dimitri Demjanoviga, kelle arvates peaks muutma suhtumist, et talupidaja kasvatab oma tarkusest lambad või lihaveised ja kokad vaadaku ise, kuidas sellest maitsva toidu valmistada suudavad. Tarbija jaoks isuäratav ja elamust pakkuv toit eeldab, et juba loomi või taimi kasvatades arvestatakse lõpptarbija ootuste ja vajadustega. Nt liha õige struktuuri saamiseks tuleb võib-olla muuta söötmist, ka köögi- ja puuviljadele võivad olla kindlad nõudmised nii suuruse, kuju kui maitse osas. Selle kõige saavutamine pole kindlasti lihtne ja ei saa juhtuda üle öö. Kõiki osapooli rahuldava tulemuse saavutamine võtab aega ja nõuab tihedat ning sihikindlat koostööd.

Paljud asjad algavad kindlasti ka suhtumisest. Minu jaoks on valus sõita maale ja saada kohvi kõrvale Saksamaalt pärit kõrgpastoriseeritud kohvikoort. Esiteks pole see maitsev ja teiseks saeme ise oksa, millel istume. Vaevalt, et kohaliku ja värske koore või piima kasutamine oluliselt kulusid tõstaks, vahest oleks kohvipausi korraldamine vaid mõnevõrra tülikam. Kuid hea teenuse pakkumine ongi tülikam ja olukorras, kus konkurents turismiettevõtete vahel aina tiheneb, tuleb vaeva näha ka detailidega.

EPKK on viimasel ajal üsna suurt tähelepanu pööranud kohaliku toidu käitlejatele suunatud koolitustele. Tean, et samasuunalist tegevust arendavad ka teised organisatsioonid. Loodan, et lõpuks kannab see tegevus vilja ja meil on rohkem esile tõsta positiivseid näiteid, seega saaksime rääkida üleüldisest taseme tõusust.

Maaelu ja maaturism saavad areneda läbi kohaliku koostöö ja selle koostöö tulemusel tekkiva sünergia.

Roomet Sõrmus, EPKK juhataja