Tänavu mais sai alguse rahvusvaheline koostööprojekt Liivimaa Toidutee, mis kestab kolm aastat ja mille käigus luuakse uus turismitoode – Eestit ja Lätit ühendav toidutee. Projekti partnerid on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti Maaturism, Läti Maaturismi Ühendus “Lauku ceļotājs”,  Vidzeme planeerimisregioon, SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, SA Tartumaa Turism, SA Valgamaa Arenguagentuur.  

Uus toidutee põhineb meie  toiduga seotud pärimusel, ühisel ajalool ja traditsioonidel, mis ulatuvad 13. sajandisse, kui Eesti ja Läti alad kandsid Liivimaa nimetust ning võib öelda, et sai alguse meie toidukultuur. Loodav toidutee koondab enda alla ligikaudu 250 kohaliku toidu tootjat ja pakkujat Eestist (Hiiumaalt, Saaremaalt, Läänemaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt, Jõgevamaalt, Tartumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt) ning Vidzeme, Kurzeme ja Pieriga piirkonnast Lätist.

 

Peamised eesmärgid, mida soovime projektiga saavutada:

Peamised tegevused:

Toidupärimusel põhineva turismitoote loomine. Ühise toidutee loomiseks lepime kokku toidutee liikmetele kehtivad kriteeriumid, valime välja potentsiaalsed kohaliku toidu tootjad ja pakkujad (sh turismiettevõtted), kes võiksid olla uue toidutee liikmed ning alustame tööd ühise brändi/turismitoote kujundamisega. Lisaks uuele brändile luuakse ka regionaalne toidutee „TasteHanseatica,“ mis tutvustab just Via Hanseatica piirkonnaga seotud toidupärimust.

Pärimuskultuuri ja toiduajalugu kasutavate ettevõtjate võrgustiku tugevdamine ning teenuste kvaliteedi tõstmine läbi võrgustikuliikmete teadmiste ja oskuste suurendamise. Efektiivse teenusepakkumise eeltingimuseks on koostöö ja teadmised. Projekti raames korraldatakse mitmeid  praktilisi seminare ja toiduvalmistamise töötubasid  turismi- ja toitlustusettevõtetele, et anda edasi erinevate spetsialistide oskusteavet, mis on seotud nii spetsiifiliste pärimustoidu teemade kui ka toiduturismiga üldisemalt. Lisaks loome regionaalsed tootjate-pakkujate võrgustikud, õpime teiste piirkondade kogemusest, kogume ja jagame infot oma kulinaaria ajaloo kohta (käsiraamatute koostamine, retseptide kohandamine) jne.

Turundustegevused. Uus toidutee saab olema äratuntav bränd nii sise- kui välisturgudel. Kuna tänapäeva reisivalikud põhinevad paljuski emotsioonidel ja jagatud kogemustel, siis kutsume uuele toiduteele siin pakutavast osa saama nii (toidu)blogijaid, valdkonna ajakirjanikke kui ka reisikorraldajaid. Just nende jagatud lugude ja emotsioonide kaudu loodame jõuda võimalikult suure ja õige sihtgrupini. Ja loomulikult saavad uut toiduteed külastajatele tutvustama ka mitmed prinditud ja online versioonis kättesaadavad turundusmaterjalid.

Projekti kestvus: 01.05.2017 – 30.04.2020 (36 kuud)

Projekti eelarve: Projekti kogueelarve on 1 059 789 eurot, millest Eesti-Läti programmi toetus on  900 821 eurot.

Kontakt:

Sille Talvet-Unt, projekti koordinaator, sille.talvet@gravitas.ee

Evi Randpere, EPKK toiduvaldkonna juht, evi@epkk.ee

Interreg Full colour_all inclusive

Interreg Full colour_all inclusive2017. aasta mais sai alguse rahvusvaheline koostööprojekt Liivimaa Toidutee, mis kestab kolm aastat ja mille käigus luuakse uus turismitoode – Eestit ja Lätit ühendav toidutee. Projekti partnerid on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti Maaturism, Läti Maaturismi Ühendus “Lauku ceļotājs”,  Vidzeme planeerimisregioon, SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, SA Tartumaa Turism, SA Valgamaa Arenguagentuur.  

Uus toidutee põhineb meie  toiduga seotud pärimusel, ühisel ajalool ja traditsioonidel, mis ulatuvad 13. sajandisse, kui Eesti ja Läti alad kandsid Liivimaa nimetust ning võib öelda, et sai alguse meie toidukultuur. Loodav toidutee koondab enda alla ligikaudu 250 kohaliku toidu tootjat ja pakkujat Eestist (Hiiumaalt, Saaremaalt, Läänemaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt, Jõgevamaalt, Tartumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt) ning Vidzeme, Kurzeme ja Pieriga piirkonnast Lätist.

 

Peamised eesmärgid, mida soovime projektiga saavutada:

Peamised tegevused:

Toidupärimusel põhineva turismitoote loomine. Ühise toidutee loomiseks lepime kokku toidutee liikmetele kehtivad kriteeriumid, valime välja potentsiaalsed kohaliku toidu tootjad ja pakkujad (sh turismiettevõtted), kes võiksid olla uue toidutee liikmed ning alustame tööd ühise brändi/turismitoote kujundamisega. Lisaks uuele brändile luuakse ka regionaalne toidutee „TasteHanseatica,“ mis tutvustab just Via Hanseatica piirkonnaga seotud toidupärimust.

Pärimuskultuuri ja toiduajalugu kasutavate ettevõtjate võrgustiku tugevdamine ning teenuste kvaliteedi tõstmine läbi võrgustikuliikmete teadmiste ja oskuste suurendamise. Efektiivse teenusepakkumise eeltingimuseks on koostöö ja teadmised. Projekti raames korraldatakse mitmeid  praktilisi seminare ja toiduvalmistamise töötubasid  turismi- ja toitlustusettevõtetele, et anda edasi erinevate spetsialistide oskusteavet, mis on seotud nii spetsiifiliste pärimustoidu teemade kui ka toiduturismiga üldisemalt. Lisaks loome regionaalsed tootjate-pakkujate võrgustikud, õpime teiste piirkondade kogemusest, kogume ja jagame infot oma kulinaaria ajaloo kohta (käsiraamatute koostamine, retseptide kohandamine) jne.

Turundustegevused. Uus toidutee saab olema äratuntav bränd nii sise- kui välisturgudel. Kuna tänapäeva reisivalikud põhinevad paljuski emotsioonidel ja jagatud kogemustel, siis kutsume uuele toiduteele siin pakutavast osa saama nii (toidu)blogijaid, valdkonna ajakirjanikke kui ka reisikorraldajaid. Just nende jagatud lugude ja emotsioonide kaudu loodame jõuda võimalikult suure ja õige sihtgrupini. Ja loomulikult saavad uut toiduteed külastajatele tutvustama ka mitmed prinditud ja online versioonis kättesaadavad turundusmaterjalid.

Projekti kestvus: 01.05.2017 – 30.04.2020 (36 kuud)

Projekti eelarve: Projekti kogueelarve on 1 059 789 eurot, millest Eesti-Läti programmi toetus on  900 821 eurot.

Kontakt:

Sille Talvet-Unt, projekti koordinaator, sille.talvet@gravitas.ee

Evi Randpere, EPKK toiduvaldkonna juht, evi@epkk.ee

 

26. jaanuaril toimus Tartumaal Märjal Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja Lihafoorum 2016, mis tõi kokku üle 100 lihasektori esindaja. Foorumil arutati lihaveise-, lamba- ning sealihatootmise olukorda ja väljavaateid, kuid teemade hulgas olid ka uued toitumissoovitused, lihasektori haridusküsimused ja sigade Aafrika katku kahju sealihasektorile. Paneeldiskussioonides arutlesid lihatootjad ja lihasektoriga seotud spetsialistid sektori tuleviku üle.

Foorumi ettekanded:

Lihasektori olukorrast ja väljavaadetest – Urmas Kruuse, maaeluminister

Liha uutes toidusoovitustes – Tagli Pitsi, Tervise Arengu Instituudi ekspert

Uus toidupüramiid – Tervise Arengu Instituut

Eesti Lambakasvatajate Selts – Taime Puura, Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht

Turusituatsioon lihaveisesektoris – Katrin Noorkõiv, MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige

Lihaveisesektori väljavaated – Tanel Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees

Lihaveisekasvatus 2015 – Aldo Vaan, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liige

SAK mõju sealihasektorile, – Pille Vahtramäe, Eesti Konjunktuuriinstituudi teadur

Sealihasektori väljavaated – Illar Lemetti, Maaeluministeeriumi asekantsler

Seakasvatuse väljavaated Eestis – Teet Soorm, AS HKScan Eesti juhatuse esimees

Bioohutus seakasvatuses, – Ainike Nõmmisto, Veterinaar- ja Toiduameti loomatervisebüroo juhataja

Olustvere TMK kui nn toiduketi kool – Arnold Pastak, Olustvere TMK direktor

Foorumi kogumik:

Lihafoorum 2016-thumbnail

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on välja töötanud seisukohad eelseisvateks Riigikogu valimisteks, millest võiks lähtuda poliitika kujundamisel põllumajanduse ja toidutootmise valdkonnas järgmise nelja aasta jooksul. Koja põllumajandus-, toidu- ja maaelupoliitikat käsitlevad ettepanekud lähtuvad juhtmõttest „Maa on Eesti rikkus!“. „Põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt oluline meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana, kuid sektor mängib üha olulisemat rolli ka toiduks mittekasutatava tööstus- ja energiatoorme allikana. Selle valguses kutsume Riigikogu tulevasi liikmeid üles toetama võimalusi põllumajandus- ja toidusektori potentsiaali paremaks ärakasutamiseks,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

„Kestliku, ressursitõhusa ja konkurentsiŦvõimelise põllumajandus- ja toiduŦtootmise arengu kindlustamiseks Eestis tuleb ettevõtetele tagada ausad konkurentsitingimused Euroopa Liidu ühisturul, järk-järgult suurendada sektori investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsioonitegevusele. Eesmärgiks peab olema Eesti isevarustatuse taseme tõstmine kõikides põllumajanduse valdkondades ja ulatuslikum ekspordi arendamine nendes sektorites, kus Eestil on olemas konkurentsieelis ja kasutamata ressursid,“ lisas Sõrmus.

Kutsume erakondi üles läbi erinevate poliitikavaldkondade senisest enam panustama maaelu arengusse. Nii maapiirkondade ettevõtete tegevuseks kui maaelanike eluks on vajalik korras ja hästi väljaarendatud taristu, sh head juurdepääsuteed, stabiilne energiavarustatus, kiire internetiühendus, toimiv ühistransport, kvaliteetse hariduse ning tervise- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus.

Põllumajandus-Kaubanduskoja hinnangul tuleb eeloleval perioodil põllumajandustootjate konkurentsivõime tõstmiseks EL ühisturul maksta aastatel 2016-2020 riigieelarvest põllumajanduse üleminekutoetusi viie aasta jooksul kokku lubatud 92 miljoni euro ulatuses. Oluliselt tuleks suurendada maaelupoliitika riigipoolset rahastamist, et panustada põllumajandus- ja toidusektori investeeringutesse, keskkonnahoidu ning senisest paremini vastata ühiskonna ootustele põllumajanduse kõrval ka maapiirkondade teiste eluvaldkondade terviklikuks arendamiseks. Keskkonnahoiu tagamiseks peaks keeldude asemel toetama ressursitõhususe ja tootlikkuse kasvu ning soodustama põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutuselevõttu ning bioenergeetika arengut Eestis.

Üheks võtmeküsimuseks on leida seaduslikud võimalused toiduainete tarneahelas põllumajandus- ja toidutootjate suhtes kasutatavate ebaausate kauplemistavade ja ebaproportsionaalse mõjuvõimu ohjamiseks. Senisest ulatuslikumalt peaks panustama ühistegevuse arendamisse. Samuti tugevdama Eesti toidu promotsioonitegevust nii siseriiklikult kui eksportturgudel ning kõrvaldama administratiivsed takistused Eesti põllumajandussaaduste ja toidu eksportimisel kolmandatesse riikidesse.

Dokumendis pakutakse peatselt valitava Riigikogu liikmetele välja ettepanekud põllumajandus- ja toidutootmise soodustamiseks ning stabiilseks arendamiseks, toidutootjatele ausate konkurentsitingimuste tagamiseks, biomajanduse arendamiseks ja bioenergia osakaalu suurendamiseks, tööjõu kättesaadavuse parandamiseks, loodusressursside heaperemehelikuks majandamiseks, maaelupoliitika tugevdamiseks, tarneahela paremaks toimimiseks ja põllumajandussaaduste ekspordi soodustamine.

EPKK seisukohad Riigikogu valimisteks leiad SIIT.

Lisainfo: Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, tel 52 058 57, roomet.sormus@epkk.ee

valimiste pilt.jpg25. mail 2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel teeme erakondadele ettepaneku liita oma valimisprogrammidesse põllumajanduse ja toidutootmise arenguks olulised teemad.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ülesanne on tagada elanikkonna varustamine kvaliteetse ja ohutu, ressursi- ja keskkonnasäästlikult toodetud toiduga. Põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt oluline meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana, kuid põllumajandussektor mängib üha olulisemat rolli ka toiduks mittekasutatava tööstus- ja energiatootmise tooraine allikana. Selleks tuleb senisest tõhusamalt ära kasutada põllumajandus­tootmise jäätmeid ja kõrvalsaaduseid.

Euroopa Liit on ülekaalukalt kõige suurem põllumajandussaaduste eksportija maailmas (WTO andmetel 37%). Ka Eestis kuulub põllumajandus- ja toidutootmine suurimate ekspordisektorite hulka. 2013. aastal eksporditi Statistikaameti andmetel Eestist 1,244 miljardi euro väärtuses põllumajandussaadusi ja toidukaupu, mis moodustab 10% Eesti koguekspordist.

Toidu vajadus suureneb maailmas lähikümnenditel märkimisväärselt. Samuti muutub üha olulisemaks riikide energiajulgeoleku tagamine kohaliku taastuva ressursi (sh põllumajandusliku) kasutamise kaudu. Selle valguses kutsume Euroopa Parlamendi tulevasi liikmeid üles toetama võimalusi põllumajandus- ja toidusektori potentsiaali optimaalseks kasutamiseks. Selleks, et tagada kestliku, ressursitõhusa ja maailmas konkurentsi­võimelise põllumajandus- ja toidutootmise areng Euroopa Liidus, tuleb järk-järgult suurendada nimetatud sektorite investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsioonitegevusele.

 

Põllumajandus- ja toidutootmise soodustamine

Põllumajanduspoliitika peab igakülgselt toetama põllumajandusressursi opti­maalset kasutamist kõikides Euroopa Liidu piirkondades. Põllumajandus­sektori peamiseks ülesandeks jääb ka tulevikus toidutootmine, kuid tähtsust võidab ka sektori roll tooraine ja energia tootmises.

Tootjad peavad keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku tootmismudeli rakendamise eest saama õiglast tasu, paraku jäävad põllumajandussektori sissetulekud oluliselt alla teiste sektorite sissetulekutele. Põllumajandusturge iseloomustab suur volatiilsus, mis muudab ka tootjate sissetulekud ebastabiilseks.

Põllumajandus- ja toidutootmine pakub ühiskonnale avalikke hüvesid, mida turg ei suuda kompenseerida. Seetõttu on põllumajandustoetused nende hüvede kompen­seerimiseks vältimatud ka tulevikus.

Põllumajandustoetuste täielik lahtisidumine tootmiskohustusest on Eestis soodustanud maaressursi ebaefektiivset ja toetuste mittesihipärast kasutamist. Jätkuvalt on vaja leida lahendusi aktiivse looma- ja taimekasvatustootmise soodustamiseks ning põllumajandustootmise säilitamiseks ka ebasoodsamates piirkondades. Täismahus otsetoetust tuleb maksta vaid aktiivsele põllumajandustootjale.

Tagada tuleb kõikide põllumajandustootjate võrdne kohtlemine sõltumata ettevõtte suurusest.

Põllumajanduspoliitika meetmed peaksid senisest tunduvalt enam arvestamapõllumajandusettevõtete polariseerunud struktuuri. Põllumajandusüksuste erinevatest vajadustest lähtuvalt tuleks välja töötada meetmed, mis arvestaksid sihtgrupi tegelikke arenguvõimalusi – ühelt poolt meetmed turule ja mahule orienteeritud põllumajandusliku tootmise (eelkõige piim, teravili, sea- ja linnuliha) soodustamiseks ja teiselt poolt meetmed väiksemate pereettevõtete tulukuse tõstmiseks ning sotsiaalse iseloomuga meetmed põllumajanduslike majapidamiste toetamiseks. Väiketootjate toetamine peaks eelkõige keskenduma tegevustele, mis võimaldavad piiratud maa­ressursil tõsta hektari kohta saadavat tulu.

Välja tuleb töötada kaasaegsed turukorralduse meetmed, mis oleksid paindlikud ja suudaksid senisest tunduvalt kiiremini reageerida turutõrgetele ja kriisidele ning leevendada põllumajandusturgude suurt volatiilsust.

Tootmise arendamisel on võtmetähtsusega ka põllumajandus- ja toiduvaldkonna teadus- ja arendustegevuse soodustamine.

Jätkuvat tähelepanu tuleb pöörata investeeringute soodusta­misele, et juurutada tootmisesse uusi tehnoloogiaid ning tõsta põllu­majandus- ja toidusektori tootlikkust.

Senise loosunglikkuse ja liigse reguleerimise asemel tuleb läbi viia ühise põllumajandus­poliitika tõeline lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine.

 

Võrdsed konkurentsitingimused ühisturul

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika peab senisest veelgi enam muutuma ühtseks poliitikaks, mille raames on kõikidele liikmesriikidele ja tootjatele tagatud võrdsed võimalused jätkusuutliku tootmise arendamiseks. Senisest enam tuleb konkurentsi­moonutuste vältimiseks pöörata tähelepanu ka kaudsete toetuste ja maksude  ühtlustamisele.

Eesti põllumajandustootjatele makstavad otsetoetused jäävad koos teiste Balti riikidega 2020. aastani kõige madalamateks Euroopa Liidus. Järgmisel valimisperioodil tuleb jätkata jõupingutusi, et alates 2021. aastast rakenduksid kõikidele ühenduse tootjatele võrdsed konkurentsitingimused ning otsetoetuste maksmisel poleks liikmesriikide vahel suuri erinevusi.

Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine ei tohiks alates 2021. aastast oluliselt väheneda, kuid ümber tuleb vaadata ühise põllumajanduspoliitika rahastamise mudel. Liikmesriikide vahelise vahendite jaotamise osas tuleb arvesse võtta objektiivseid kriteeriumeid, sh põllumajandusmaa suurus, liikmesriigi/piirkonna geograafilised (nt ebasoodsamad alad) ja looduskaitselised iseärasused.

Edasi tuleb minna Euroopa Liidu maksuküsimuste koordineerimisega. Liikmes­riikide maksusüsteemid peavad toetama siseturu paremat toimimist. Kaudsed maksud mõjutavad otseselt liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu tuleb vähendada nende erisusi. Siseturu eeliste ärakasutamiseks tuleb käibemaksu­süsteemi ja -määrasid ühtlus­tada. Samuti on oluline aktsiisimaksude (sh põllumajanduses kasutatava kütuse) ühetaoline rakendamine.

Euroopa Liidu tootjate erinevat kohtlemist põhjustab ka keskkonnanõuete erinev rakendamine liikmesriikides, sh erinevad nõuded väetiste kasutamisel või künnis­võimsused keskkonnalubade kohustuse rakendamisel. Võrdse kohtlemise tagamiseks peab keskkonnanõuete rakendamine olema ühtlustatud ning ühenduse baastasemest rangemate nõuete kehtestamine liikmesriikides peab olema piiratud väga selgelt põhjen­datud vajadusega.

 

Loodusressursid ja keskkond

Keskkonnahoid on põllumajandustootmise kestlikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada muldade viljakuse ja teiste põllumajandus­tootmiseks vajalike ressursside (sh põhjavesi) säilimise ja hea seisundi.

Hea keskkonnapoliitika ei tohiks olla reeglite rägastik, seadma peaks lihtsad ja arusaadavad eesmärgid. Tarbetute käskude ja keeldude asemel tuleks ära kasutada võimalusi.

Euroopa Liidu põllumajandus- ja keskkonnapoliitikad peavad eelkõige toetama ressursi­tõhususe ja tootlikkuse kasvu. Tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, õhukvaliteet, elurikkus ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsi­võimet ega kahjusta toidujulgeolekut.

Põllumajanduspoliitikasse integreeritavad keskkonnakaitsenõuded peavad lähtumasubsidiaarsuse põhimõttest, arvestama liikmesriikide ja piirkondade eripäradega ningvältima tarbetut halduskoormust nii ametiasutustele kui ettevõtetele. Äsja reformitud ühise põllumajanduspoliitika mitmed nn rohestamise nõuded on negatiivne näide Euroopa Liidu piirkondade erinevaid olusid mittearvestava ja bürokraatiat suurendava poliitika kujundamisest ja rakendamisest.

Parim võimalus looduskeskkonna hoidmiseks on investeeringud kaasaegse tehno­loogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse. Soodustama peaks sellist innovatsiooni, mis suudab panustada jätkusuutlikku tootmisesse ja tootmiskulude kokkuhoidu.

Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika kujundamisel tuleb arvestada liikmes­riikide põllumajandussektorite eripärade ja arenguvõimalustega. Samuti tuleb põllu­majandus­tootmise kasvu­hoone­gaaside heite kõrval arvestada sektori panusega süsiniku sidumisse. Ühtlasi tuleb arvestada liikmesriikide senist panust saasteainete heite vähendamisel. Eestis on põllumajandussektorist lähtuv ammoniaagi emissioon aastatel 1990-2011 vähenenud 58%, perioodil 1990-2009 vähenes metaani heitkogus koguni 2,5 korda ja dilämmastikoksiidi emissioon 2 korda. Eesti põllumajanduslik tootmine ja maakasutus on Euroopa Liiduga liitumisele eelnenud mõõnaperioodi järgselt suurene­mas. Eesti majandusarengut mittearvestavad ajaloolised referentsid ei tohi takistada meie maa- ja loodusressursi optimaalset kasutamist.

Puhta õhu tagamiseks on oluline rakendada meetmeid saasteainete heite piiramiseks. Põllumajandusest lähtuvate kasvuhoonegaaside vähendamine on eesmärk nii õhusaaste kui kliimamuutuste poliitikates, mistõttu tuleks nende valdkondade vahel leida sünergiaid. Nõustuda ei saa metaani vähendamise kohustuse lisamisega õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi, sest seda reguleeritakse juba kliimapoliitika raames. Põllumajandussektori konkurentsivõime säilitamise seisukohalt on oluline saavutada kasvuhoonegaaside heidete vähendamine tootmise efektiivsuse kasvu kaudu. Selleks tuleb toetada tootmises toitainete ringluse, paremate söötmise strateegiate ja tõhusama sõnnikumajanduse (sh sõnniku ladustamine ja laotamine) korraldamist ning tõu- ja sordiaretust.

Luua tuleb uusi äritegevuse võimalusi põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris.  Eelkõige tuleb seejuures panustada biomajanduse arendamisse, millel on suur potentsiaal majanduskasvu ja uute töökohtade loomisel ning lisasissetulekute kindlus­tamisel põllumajandustootjatele. Biomajandusel on oluline roll keskkonna­hoidlikkuse suurendamisel, aga ka taastumatutest loodusvaradest sõltuvuse ning kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamisel.

Oluline on ressursside optimaalne kasutamine, sh taastuvenergeetika arendamine. Taastuvenergeetika arendamine panustab oluliselt energia välissõltuvuse vähendamiseks. Oluliselt enam tuleks soodustada põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutusele­võttu.

Geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamine peaks lähtuma ettevaatusprintsiibist ja parimast teaduslikust informatsioonist. Euroopa Liidu liikmes­riikidel peaks siiski olema võimalus otsustada geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamise üle oma territooriumil lähtuvalt kohalikest eripäradest, sh sotsioökonoomilistest teguritest, kooseksisteerimise reeglitest ja riskianalüüsidest.

 

Maaelu areng

Maaelu arengu poliitika on ka tulevikus oluline komponent ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel.

Maaelupoliitika rahastamine peaks alates 2021. aastast oluliselt suurenema, et senisest paremini vastata ühiskonna ootustele põllumajanduse kõrval ka maapiirkondade teiste eluvaldkondade arendamisel.

Senisest enam peaks Euroopa Liidu tasandil ühtlustama liikmesriikide maaelu arengukavade kaasrahastamise tingimusi, et vältida võimalikke konkurentsi­moonutusi Euroopa Liidu ühisturul.

 

Tarneahela parem toimimine

Kaubanduse kontsentreerumine on viinud ebaausate kauplemistavade levikuni nii Eestis kui Euroopa Liidus. Kuna tootjate ja kaubanduse vaheliste suhete tasakaalustamiseks pole iseregulatsioon toiminud, siis tuleb üle vaadata seadusandlikud võimalused lepinguliste suhete korrastamiseks. Vajalik on leida seaduslikud võimalused põllumajandus- ja toidutootjate (ning ka tarbijate) suhtes kasutatavate ebaausate kauplemistavade ja ebaproportsionaalse mõjuvõimu ohjeldamiseks, sh sanktsioonide kehtestamine.

Üle tuleb vaadata kehtiv konkurentsiõigus, konkurentsiolukorra hindamisel ei tohiks kriteeriumiks olla pelgalt jae- ja hulgikaubanduse turuosa, vaid ausad konkurentsi­tingimused tuleks tagada vertikaalses tarneahelas. Euroopa Liidus tuleb harmoniseerida ka „asjaomase turu“ mõiste rakendamine.

Jätkata tuleb majandusliku ühistegevuse arendamist. Euroopa Liidu ühise põllu­majandus­­­poliitika raames rakendatavad meetmed peavad toetama ühistegevuse arengut, seejuures on oluline toetada nii tootmisahela horisontaalset kui vertikaalset koostööd. Ühistegevus on võti toiduainete tarneahelas killustunud põllumajandus­tootmise turujõu suurendamiseks, ühtlasi aitab põllumajandustootjate ühistegevus tagada toidutööstustele vajalikku tarnekindlust ja ühtlase kvaliteediga toorainet. Samuti peavad ühistutel olema tulevikus paremad võimalused osaleda turgude stabiliseerimises ja riskijuhtimises.

 

Väliskaubandus

Vajalik on tagada ausad ja tasakaalustatud kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mis võtaksid arvesse Euroopa Liidu kõrgeid tootmisstandardeid, loomade heaolu- ja keskkonnanõudeid. Importtooted kolmandatest riikidest peavad vastama sama kõrgetele nõuetele kui Euroopa liidu tooted, vältida tuleb näiteks hormoone sisaldavate või klooriga töödeldud lihatoodete jõudmist Euroopa Liidu turule. Samas tuleks teha jõupingutusi ausat väliskaubandust takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, et Euroopa Liit suudaks ära kasutada maailma erinevates piirkondades kasvavast toidunõudlusest tuleneva ekspordipotentsiaali.

Kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide tootjatel peavad olema võrdsed võimalused kolmandatesse riikidesse eksportimisel, selleks tuleb veelgi tugevdada ühtset kaubanduspoliitikat. Euroopa Komisjonil peab läbirääkimistel olema keskne roll kogu Euroopa Liidu kui kaubandusbloki esindamisel, kaubandustõrgete esinemisel peaks liikmesriigid tegutsema solidaarselt ja vältima bilateraalseid kokkuleppeid kolmandate riikidega.

Euroopa Liit peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama loomahaiguste enneta­misele, et vähendada loomataudidest tingitud kulusid ja võimalikke piiranguid väliskaubandusele. Sealjuures tuleks teha tõhusamat koostööd kolmandate riikidega, et ennetada riske taudide piiriüleseks levikuks. Samuti tuleks rakendada meetmeid ühtse taimeterviserežiimi tugevdamiseks, mis aitaks vähendada ohtlike taimekahjustajate levikut.

 

Lae alla EPKK ettepanekud (pdf)

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda lükkab kategooriliselt tagasi rahandusministeeriumi ettepanekud maaelu arengukava 2014-2020 eelarve vähendamiseks riigipoolse kaasfinantseerimise kärpimise kaudu. „Riigi kokkuhoiuplaanid maaelu arengukava ja põllumajandustoetuste osas seavad tõsisesse ohtu Eesti põllumajandussektori ja toidutootmise konkurentsivõime. Arvestades, et Eesti põllumajandustoetused on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige madalamate hulgas ja käesoleva aasta riigieelarves ei nähta erinevalt naaberriikidest ette vahendeid põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks, siis tähendaks maaelu arengukava kärpimine meie tootjate konkurentsiolukorra tõsist halvendamist,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

Ainuüksi riigi varasem otsus loobuda Euroopa Liidu poolt lubatud täiendavate põllumajanduse üleminekutoetuste maksmisest tähendab, et riik säästab käesoleval aastal põllumajandussektori arvelt ca 25 miljonit eurot. Paljudele Eesti piimatootjatele, lihaveisekasvatajatele ja teraviljatootjatele tähendab see otsus ettevõtte tasandil 20-40% põllumajanduse otsetoetuste langust käesoleval aastal.

„Viimased kaks aastat arutusel olnud maaelu arengukava ja selle rahastamise eelnõu on ilma kärpetagi põhjustamas lisaks otsetoetuste langusele keskkonna-, loomade heaolu ja teiste maaelutoetuste vähenemist. On äärmiselt kahetsusväärne, et siseriiklikud otsused on nullimas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimisel ja ühenduse eelarveläbirääkimistel valitsuse ja põllumajandusorganisatsioonide tõhusas koostöös saavutatud positiivsed tulemused. Valitsus peab leidma võimalused maaelu arengukava vähemalt 25% kaasfinantseerimiseks ja ca 20 miljonit eurot tuleva aasta riigieelarvesse põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks,“ rõhutas Sõrmus.
Maaelu arengukava riigipoolse rahastamise vähendamine kavandatud 25%-lt 15%-le halvendab meie toidutootjate olukorda võrreldes Eesti naaberriikidega. Läti valitsus kavandab sealse maaelu arengukava 32% riigipoolset kaasfinantseerimist, lisaks on nende eelarves juba selleks aastaks kavandatud vahendid täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks Euroopa Liidu poolt lubatud maksimaalses mahus. Leedu põllumajanduskoja sõnul on ka Leedus laual maaelu arengukava 25% kaasfinantseerimine ja täiendavate otsetoetuste maksmine. Lääne-Euroopa riigid panustavad maaelu arengukavade rahastamisel minimaalselt 47% riigieelarve vahendeid, Soomes ulatub riigi osalus ca 70%-ni. Euroopa Liidu määruse kohaselt on ühenduse minimaalne panus maaelu arengukavade finantseerimisel 20% ja liikmesriikidel on võimalus panustada kuni 80%.
Lisainfo: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, roomet.sormus@epkk.ee, tel 52 058 57

Uue maaelu arengukava 2014−2020 (MAK) koostamisel on tekkinud terav vastuolu põllumajandussaaduste ja toiduainete tootmisele orienteeritud ettevõtteid ühendavate organisatsioonide ning keskkonnakaitse-, väikeettevõtlus- ja maaeluorganisatsioonide vahel. Maaelu arengu mittepõllumajanduslikud küsimused on suurest eelarvest (EL struktuurifondid) elegantselt välja lükatud ning purelejatele on viimase õlekõrrena hambusse visatud kont põllumajandusfondi vahendite näol.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmed jagunevad laias laastus kaheks: esimese samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelutoetused. Eestil on uuel perioodil (2014−2020) võimalik kasutada ca üks miljard eurot otsetoetusi ja koos riigipoolse kaasfinantseerimisega ca 936 miljonit eurot maaelutoetusi.

Otsetoetused kujutavad endast sissetulekutoetusi, mis aitavad konkurentsis püsida ELi tootjatel, kes peavad täitma maailma kõige rangemaid keskkonna- ja tootmisstandardeid. Ainuüksi tänu rohestamise meetmetele muutuvad nõuded uuel perioodil veelgi rangemaks ja bürokraatlikumaks.

Maaelutoetuste eesmärgiks on aidata kaasa põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõime tõstmisele ning põllumajandussektori struktuursetele muutustele. Samuti on vajalikud vahendid keskkonnakoormuse vähendamiseks ja tarbijate poolt nõutud (?) mahe-, loodussõbraliku ja ekstensiivse põllumajanduse arendamiseks. Maaettevõtluse toetamist peaks vaatama eelkõige kontekstis, mis on seotud põllumajandussektoris vabanevatele töötajatele alternatiivse hõive tagamisega.

Ekslik arusaam. Üsna laialt on paraku levinud arusaam, et maaelutoetused peaksid tagama kogu maaelu tasakaalustatud arengu. Nii avaldas riigikantselei MAKi eelnõu kooskõlastamisel arvamust, et maaelu mitmekesistamise prioriteedid jäävad selles põllumajandussektori arendamise varju. Samasisulisi mõtteid on avaldanud ka mitu maaeluorganisatsiooni. Majandusministeerium teatas, et uuel perioodil lõpetatakse toidutööstuste investeeringute toetamine läbi EASi. Sotsiaalministeerium suutis aga kõik üle trumbata: arengukava peaks tegelema ka vaesuse vähendamisega maapiirkondades!

Tegemist on silmakirjaliku lähenemisega, kus lai hulk huvigruppe noolib põllumajanduspoliitika eelarvest raha, samas kui põllumajandussektori toetamine on teistest ELi fondidest välistatud. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahendeid peaks vaatlema kui ühte selget alustala põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel!

MAKi koostades ei saa arvestamata jätta, et otsetoetused jäävad valitsuse jõupingutustele vaatamata Eestis ka järgmisel eelarveperioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks 75% tasemele ELi keskmisest. Samuti oleme loobunud nn vähemsoodsate alade toetusest, mille maksmise alus tuleneb eelkõige Eesti lühikesest vegetatsiooniperioodist, ja mis rahaliselt oleks võtnud arengukava eelarvest vähemalt 160 miljonit eurot.

Valitsuse vastutustundetus. Eeltoodust tulenevalt pole valitsuse poolt vastutustundlik investeerida märkimisväärset osa maaelufondi eelarvest väljapoole põllumajandus- ja toidusektorit. Mõnevõrra muudaks olukorda, kui jätkataks riigieelarvest täiendavate otsetoetuste maksmist, kuid aprillis kinnitatud riigi eelarvestrateegias 2014−2017 selleks vahendeid kavandatud pole.

Maaelu probleemide kompleksseks lahendamiseks peavad põllumajandusministeeriumile appi tulema ka teised ministeeriumid. Selleks tuleb suunata märkimisväärselt enam Euroopa sotsiaal- ja regionaalarengu fondide vahendeid. Oleme teinud ettepaneku, et just nendest allikatest tuleks erinevalt senisest praktikast suunata raha ka piirkondlikele kogukondadele (nn Leader-tegevusgruppidele), et aidata maal arendada mittepõllumajanduslikku ettevõtlust, renoveerida arstipunkte, edendada noorsootööd, osta kirikukelli, kaitsta kultuuriväärtusi jne. Üsna kurioosselt on nende vajalike küsimuste lahendamise ventiiliks praegu kujunenud just põllumajanduspoliitika eelarve!

Paraku on meie ja maapiirkondade kogukondade palved jõudnud seni kurtide kõrvadeni. Samuti pole valitsus valmis maaelu arengukavast välja võtma Natura metsatoetusi, mis paneb MAKi eelarve samuti korraliku surve alla.

Roomet Sõrmus, EPKK juhataja

Arvamus ilmus ajalehes Äripäev

Maaelu arengukava 2014-2020 (MAK) ettevalmistamine on jõudnud lõpusirgele, mis on erinevate huvigruppide vahel põhjustanud korraliku sõnasõja. Nagu raha jagamisel ikka. Oleme tihti kuulnud, et uus MAK on suurtootmise poole kaldu. Keskkonnakaitsja Silvia Lotmani arvates on arengukava sisu tugevalt kallutatud tööstusliku toidutootmise eelisarendamisele ja jätab ühiskonna laiemad huvid esindamata (Postimees, 01.07.2013). EVEA juht Marina Kaas põrutas Maalehes, et maaettevõtluse toetuse eelar­vet on kärbitud suurpõllumeeste surve tulemusena (Maaleht, 18.07.2013). Taluliidu juht Kaul Nurm on korduvalt avalikkuses viidanud, et MAKi eelnõu „ei soosi väiketalusid ja peamised toetused hakkavad minema suurtootjatele, kes tegelikult neid ei vaja“.

Loodame, et kui mõnda valeväidet palju kordi korrata, siis ei muutu see tõeks. Tegelikult oleme MAKi koostades pelgalt soovinud, et arengukava sihtgrupist ei lükataks välja seda osa toidutootjatest, kes kindlustavad meid iga päev valdava osa toiduainetega. MAKi esialgne eelnõu oleks näiteks investeeringutoetusest ilma jätnud ettevõtted, kus peetakse jõudluskontrolli andmetel 57 355 ehk 63% kõikidest lüpsilehmadest.

Taluliitu näib häirivat, et me pole nõus riskima Eesti põhiliste toidutootjate konkurentsivõime langusega lähiaastatel, mil nt piimakvootide kaotamise mõjul on vähemasti mõneks ajaks oodata kokkuostuhinna langust. Mis puudutab aga suuremate tootjate toetusvajadust, siis tänaseks on uuendatud ca 60% piimalehmakohtadest. Noorloomad on pea täielikult veel amortiseerunud lautades. Eesti põllumeestel on 2011. aastaks kujunenud suur sõltuvus võõrkapitalist. Seejuures kõige väiksematel ettevõtetel oli FADN andmetel kohustuste osatähtsus kapitalistruktuuris 3% ja kõige suurematel 41%, viiekümne suurema ettevõtte kohustused ulatusid koguni 53% varade mahust.

Viimase põllumajandusloenduse andmetel oli Eestis 19 316 põllumajandusüksust, nendest koguni 11 539 ehk 59% on nn abimajapidamised, kes annavad vaid 2% põllumajanduse toodangust. Samuti loendati, et 225 ettevõtet andsid tervelt 52% sektori kogutoodangust ja nendes ettevõtetes peeti 66% loomadest. Tihti süüdistatakse, et toetused koonduvad väikese arvu tootjate kätte. 2011. aastal said need 225 tootjat 29% ühtse pindalatoetuse kogumahust, mida on selgelt vähem, kui nende panus kogutoodangusse. Viiskümmend suurema põllumajandusmaaga ettevõtet said 2011. aastal 9,6 miljonit eurot ühtset pindalatoetust, samal ajal sai riik tänu nendele ettevõtetele ainuüksi tööjõumakse üle 11 miljoni euro.

Oleme soovinud, et MAKi investeeringutoetuste eelarvet ei vähendataks ja nende maksmisel keskendutaks nn tuumikettevõtetele, kelle tegevusest sõltub otseselt meie toidulaua kindlustamine. Oleme pakkunud, et investeeringutoetuse sihtgrupiks võiks olla ca 3500 ettevõtet. Toetuse saamise eelduseks peaks olema regulaarne majandustegevus ja riigimaksude maksmine. Küsitavatele hindamiskriteeriumitele peaks eelistama objektiivseid majandusnäitajaid. Mobiilsetele masinatele peaks eelistama pikaajalisemaid investeeringuid tootmishoonetesse.

Põllumajandusministeerium on aga pidanud õigemaks jääda investeeringutoetuste sihtgrupi määramisel häguseks. Investeeringupoliitika prioriteetidest pole samuti olnud võimalik aru saada – kuna nii masinaid kui hooneid toetatakse samast rahakotist, hoonetele eelistust pole antud ja masinate toetusmäära on menetluse käigus tõstetud, siis kipub teravik minema pigem väiksemate investeeringute ehk masinate suunas. Samas meile saadetud kirjas kinnitab minister, et liikuvat tehnikat ei ole plaanis toetada. Veelgi ähmasem on ministeeriumi kava suunata investeeringutoetuste arvelt 65 miljonit eurot laenude ja garantiide rahastamiseks. MAKi eelarvest on vanas rahas broneeritud üle ühe miljardi krooni, ilma et suudetaks selgelt vastata: kes, mille jaoks ja mis tingimustel tulevikus fondile ligi pääseb? Hämmastust tekitab ka Riigikantselei soovitus panna arengukavasse nii vähe siduvaid tingimusi ja kohustusi kui võimalik, et tagada hilisem paindlikkus arengukava rakendamisel. Küllap sogases vees ongi lihtsam kala püüda, kuid meis tekitab see kõik ebakindlust.Lõpetuseks aga väidetest, et uus MAK on suurettevõtete eelisarendamise poole kaldu. Meetmete ja tingimustega tutvudes saab täheldada paraku vastupidist. Alustades sellega, et kavas on käivitada ulatuslik tasuta nõustamise süsteem väiketootjatele. Põllumajanduse investeeringumeetmes saavad väiksemad tootjad erandina toetusega soetada ka mobiilseid masinaid, seejuures on eelnõu menetlemise käigus suurendatud vastavat toetusmäära; eelistatakse investeeringuid maheettevõtetes, kes saavad lisaks erandina toetust ka kasutatud seadmete ostuks; võrdsete taotluste puhul eelistatakse väiksemat ettevõtet; eelistatakse sõnnikuhoidlate ehitamist (mille halb seisund on probleem eelkõige just väikeettevõtetes); eelistatakse investeeringuid väiketootjate jaoks perspektiivsesse linnu- ja küülikukasvatusse ning aiasaaduste tootmisesse; masinate ja seadmete puhul on tõstetud maksimaalset toetusmäära ettevõtte kohta seniselt 100 000 eurolt 150 000 eurole, kuid hoonete puhul on suuremaid investeeringuid takistav piirmäär jäänud 500 000 euro juurde. Mahetöötlemise projekte toetatakse kõrgema toetusmääraga. Majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetust antakse vaid mikroettevõtetele. Tootjarühmade toetuse andmisel eelistatakse mahetootjaid. Küsida saab keskkonnasõbraliku aianduse toetust. Toetatakse ekstensiivset põllumajandust: kohalikku sorti taimede ja ohustatud tõugu loomade kasvatamist, poollooduslike koosluste hooldamist, Natura põllu- ja metsamaad. Oluliselt kasvab mahetoetuse eelarve, mõnevõrra ka noortaluniku toetuse kogumaht. Loomade heaolutoetusest välistatakse veised ja sisuliselt sellega ka suuremad tootjad. Koostöömeetmes antakse toetust lühikeste tarneahelate ja otseturustuse arendamiseks, mis on otseselt suunatud väiketootjatele. Kasvab Leader eelarve, kust saab toetust küsida just väiksematele projektidele.

Võib-olla on uus maaelu arengukava tõesti kreenis, aga kahjuks mitte Eesti toidu tootmise poole.

Roomet Sõrmus, EPKK juhataja

Eesti Leader Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatsid täna valitsusele ja Riigikogu maaelukomisjonile kirja, milles palutakse uuel perioodil Euroopa Liidu fondide kasutamisel anda suurem otsustusõigus arengu suunamisel kohalikele kogukondadele. Kirjas märgitakse, et Eesti riigi suurimad eesmärgid lähiaastatel on heaolu kasv, sidus ühiskond, ökoloogiline tasakaal ja Eesti kultuuriruumi elujõulisus. Eesmärkide saavutamine seisneb meie kõikide targas tegutsemises. Vaid piisavalt kõrgete teadmiste ja oskustega, terved ja ühiskondlikult aktiivsed, loovad ning algatusvõimelised inimesed suudavad leida majanduskasvu allikaid, luua uusi nutikaid töökohti ja töötada välja ühiskonnale vajalikke innovaatilisi lahendusi, tehes sealjuures tõhusat koostööd erinevatel tasanditel ja erinevate valdkondade vahel.

Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid on liikmesriike julgustanud kohalikku algatust rakendama läbi erinevate EL fondide integreerimise. See´võimaldaks kogukondadel kohapealsele teadmisele ja lihtsale otsustusprotsessile tuginedes viia ellu kohaliku arengu seisukohalt kõige vajalikumaid tegevusi.

„Probleemide lahendamise võtmeküsimus on inimeste soov kohaliku elu korraldamisel osaleda. Eestis on maaelu arengukava rakendamisel aastatepikkune positiivne kogemus kohalikul algatusel toimiva programmi elluviimisel. Sellele tuginedes julgeme teha ettepaneku, et uuel perioodil kaasataks kohalikud tegevusgrupid lisaks maaelu arengukavale ka Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmete rakendamisse,“ ütles põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus. „Maapiirkondade arenguvajadused on palju laiemad ja mitmekesisemad Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi tegevusväljast ja võimalustest, mistõttu tuleb kohalike kitsaskohtade lahendamiseks kaasata ka teiste fondide vahendeid,“ lisas Sõrmus.

Kirjas märgitakse muuhulgas, et killustatuse ärahoidmiseks maaelu korraldamisel tuleks senist maaelu arengukava meedet 3.2 „Külade uuendamine ja arendamine“ rakendada läbi kohaliku kogukonna poolt juhitud otsuste.

„Leader lähenemine võimaldab parimal moel analüüsida külade uuendamiseks tehtud investeeringute jätkusuutlikkust ning hoiduda tulevikus vähest kasutust leidvate ja majanduslikult koormavate objektide rajamisest, ütles Leader Liidu juhatuse esimees Tiiu Rüütle. „Leader on parandanud elukvaliteeti maapiirkondades, tugevdanud piirkondlikku identiteeti, soodustanud koostööd ja võrgustike teket. Järgmisel programmperioodil on Leader tegevusgruppide suurim väljakutse luua eeldusi uute ettevõtete ning töökohtade tekkeks,“ lisas Rüütle.

Lisainfo:
Tiiu Rüütle, Eesti Leader Liidu juhatuse esimees, tel 53 029 100, info@leaderliit.eu
Roomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja, tel 600 9349, info@epkk.ee

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis 10. detsembril põllumajandusministrile kirja, milles avaldasime mõningast rahulolematust maaelu arengukava 2014-2020 raames kavandatavate põllumajandusettevõtete investeeringumeetmete osas. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja hinnangul peab investeeringute toetamise poliitika eesmärgiks olema ettevõtluse arendamine ning töökohtade kindlustamine, mistõttu peaks investeeringute toetamisel lähtuma ettevõtete pikaajalisest konkurentsivõimest, investeerimis­suutlikkusest ja objektiivsetest majandusnäitajatest.

Kuna ka uuel perioodil on tõenäoliselt toetusteks ettenähtud rahalised vahendid piiratud, siis on vajalik investeeringumeetme raames seada prioriteedid. Prioriteetide seadmisel tuleb lähtuda juba seatud strateegilistest eesmärkidest (nt piimastrateegia) ja põhimõttest, et eelistatud on need investeeringud, mille mõjusus Eesti majandusele (sh põllumajandus­sektorile), tööhõivele, ekspordivõimele jms on suurem. Eelistama peaks püsivamaid ja pikaajalisemaid investeeringuid. Näiteks investeeringud loomakasvatusse on reeglina suurema mõjuga tööhõivele, samuti võimaldab loomakasvatuse arendamine tekitada suuremat nõudlust kohaliku taimekasvatustoodangu järele. Investeeringutele masinaparki peaks eelistama investeeringuid tootmishoonetesse ja rajatistesse ning nendega seonduvatesse tehnoloogia­tesse.

Konkreetsemalt teeme ettepanku uuel perioodil lähtuda SAPARDi ja riikliku arengukava 2004-2006 investeeringumeetmete rakendamise põhimõtetest. Toetuse saamiseks peab taotleja täitma sätestatud nõuded ettevõtete finantsnäitajate osas (lühiajaliste kohustuste maksevõime, likviidsuskordaja, käiberentaablus ja võlakordaja). Taotluste hindamiseks tuleb tekitada erinevate investeeringute omavaheline võrdlus punktitabelina arvestades riigi prioriteete.

Teeme ettepaneku tekitada suurem selgus põllumajandussektori investeerimismeetmetes ning ühendada kavandatavad meetmed „Investeeringud põllumajandustootmise arendamiseks“ ja „Investeeringud loomakasvatusehitistesse“.

Põllumajandus-Kaubanduskoda ei nõustu põllumajandusministeeriumi senise ettepanekuga tootjate suurusgruppide jaotamise kohta müügitulu alusel, samuti pakutud piirangutega toetuse maksimaalsele suurusele. Erinevate ettevõtete müügitulu omavaheline võrdlemine võib viia ekslike järeldusteni, sest erinevates sektorites toodetud toodangu väärtus on erinev (nt pole omavahel võrreldavad teraviljakasvatusettevõtte ja piimatootja müügitulud).

Maksimaalsed toetusmäärad ettevõtte kohta peaksid jääma vähemalt käesoleva perioodi tasemele. Arvestades meie ettepanekut kahe meetme liitmiseks, peaks summeerima ka mõlema meetme maksimaalsed toetusmäärad. Konkreetne piirmäär vajab täiendavat analüüsi ja sõltub maaelu arengukava finantsmahust, kuid see võiks investeeringumeetmete puhul olla vähemalt 650 000 eurot (150 000 + 500 000 eurot, kui vaadelda investeeringuid põllumajan­dus­tootmise arendamiseks ja investeeringuid loomakasvatus­hoonetesse eraldi).

Käesoleva perioodi maaelu arengukava kogemus näitab, et seatud piirangud ettevõtete suurusele ja taotluste hindamise teatud kriteeriumid (nt noorte eelistamine) tekitavad anomaaliaid. EPKK toetab aga investeeringute toetamisel selgust ja läbipaistvust. Noorte pealekasvu kindlustamiseks põllumajandussektoris peab rakendama noortele suunatud meedet (EL määruse artikli 20 kohane starditoetus), investeerimismeetme alusel noorte eelistamine tekitab asjakohatuid moonutusi taotlejate vahelises ausas konkurentsis.

Toetusmäära erinevates suurusgruppides ja erinevatele taotlejatele ei peaks diferentseerima. Kui kehtestatakse maksimaalne toetuste lagi ettevõtte kohta, siis see viib suuremate investeeringute puhul (nt loomakasvatushooned) iseenesest toetuse määra madalamaks.

Kuna menetlemisel oleva Euroopa Liidu maaelutoetuste määruse artikli 18 kohaselt on põllumajandusettevõtte ümberkorraldamisse tehtavate investeeringute puhul toetuskõlblikud üksnes sellised põllumajandusettevõtted, mis ei ületa teatavat suurust ja liikmesriigid peavad selle suuruse kindlaks määrama maaelu arengukavas, siis leiame, et maksimaalse suuruse määramisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu väikese ja keskmise suurusega ettevõtete määratlusest. Investeeringud peaksid olema suunatud mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) kategooriasse kuuluvatele ettevõtetele, millel on vähem kui 250 töötajat. Seejuures ei tohi ettevõtte aastakäive ja aastabilansi kogumaht ei ületada 10 miljonit eurot (ülempiir väikeettevõttele). Väikeettevõtetele seatud ülempiiri kasutamist töötajate alusel ei pea me mõistlikuks, kuna ettevõtteid peaks (eriti maapiirkondades) pigem motiveerima töökohti looma ja säilitama. Ülempiiri seadmisel lükkame tagasi ministeeriumi poolt pakutud laed aastase müügitulu ja loomühikute alusel. Leiame, et abikõlblike taotlejate määratlemisel peaks kõikides valdkondades (sh aiandus) lähtuma eelpool nimetatud kriteeriumitest.

Investeeringumeetmeid kavandades ei tohi unustada, et meie põllumajandus­ettevõtted /ettevõtjad ei konkureeri niivõrd omavahel, kui on otseses konkurentsis Euroopa Liidu teiste liikmesriikide tootjatega. Teatavasti on aga ette näha, et ebavõrdsed konkurentsitingimused põllumajanduspoliitika otsetoetuste osas jäävad püsima vähemalt kuni 2020. aastani, mil Eesti põllumajandustoetused saavutavad valitsusjuhtide laual oleva eelarvekava kohaselt vaid 75% taseme EL keskmisest. Teatavasti on Eesti jätkuvalt toidutoorme netoimportija, eriti liha ja aiandussaaduste osas.

Investeeringumeetmete sihtgrupi määratlemisel teeme ettepaneku, et toetus oleks suunatud vaid aktiivsetele ettevõtetele/ettevõtjatele. Reaalse ja korrapärase majandustegevuse tuvastamiseks peaks lähtuma riigi poolt seatud müügikäibe alampiirist käibemaksu­kohuslastele (16 000 eurot).

Taotluste hindamisel ja paremusjärjestuste koostamisel tuleks lisaks prioriteetidele eelistada neid projekte, millel on suurem mõju tööhõive kindlustamisele. Abikõlblikud peaksid olema vaid nende ettevõtete/ettevõtjate taotlused, kus terve aasta jooksul on makstud vähemalt ühe töötaja pealt sotsiaalmaksu (vähemalt miinimumpalga ulatuses). Eelistama peaks nende ettevõtete investeerimisprojekte, kus ühe töötaja kohta aasta jooksul tasutud sotsiaalmaks on suurem.

EPKK ei toeta investeerimismeetme raames piirangute seadmist loomakoha maksumusele – tootmistehnoloogia valik peaks olema ettevõtja vaba otsus ja lähtuma majanduslikust suutlikkusest.

Traktorite ja põllumajandusmasinate puhul teeme ettepaneku kehtestada kõikidele taotlejatele maksimaalseks toetuse määraks 25%, kuna tegemist on suhteliselt lühiajalise investeeringuga, mille tasuvust peab toetama ettevõtte/ettevõtja igapäevane majandamine. Masinate toetus­määra diferentseerimine tekitab ohu, et ettevõte investeerib ettevõtte reaalsetest vajadustest võimsamasse masinasse.

Investeeringumeetmete kavandamisel palume silmas pidada ka investeeringuvajadust, mis tuleneb Euroopa Liidu ja Eesti riigi poolt kehtestatud keskkonnanõuetest. Kaaluda võiks ka nende investeeringute eelistamist, mille keskkonnakasu on suurem. Keskkonna­investeeringute puhul peame silmas nii sõnniku- ja jäätmemajanduse investeerin­guid kui ka sõnniku ja läga keskkonnasõbraliku ja efektiivse kasutamise tehnoloogiaid.

Finantskorralduse meetmete rakendamise vajaduse ja eesmärkide kohta saame anda oma hinnangu alles seejärel, kui täpsemalt on teada investeeringutoetuste raamid ja sihtgrupp.

Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetus peaks olema suunatud ettevõtetele/ ettevõtjatele, kelle aastane müügitulu on vahemikus 4000-16000 eurot. Nõustume noortalunike ühenduse kommentaariga, et antud meetme puhul ei saa rääkida töökohtade loomisest või säilitamisest, kuna sellise müügimahu juures ei ole võimalik maksta töötajale palka. Nõustume ministeeriumi seisukohaga, et kindlasti peaks vähemasti osa selle meetme raames makstavast toetusest olema seotud investeeringutega. Toetuse sihipärase kasutamise tagamiseks peaks kaaluma võimalust, et toetuse saamiseks tuleb esitada äriplaan (tegevuskava) ning et ettevõtte müügitulu peaks viie aasta jooksul pärast toetuse saamist/investeeringu tegemist olema suurem kui 16 000 eurot. Meetme tingimustest peaks taotlejale selgelt olema aru saada, et tegemist on ettevõtlus-, mitte sotsiaaltoetusega.

Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise meetme puhul toetame noortalunike ühenduse ettepanekut, et taotluste hindamisel peaks üleandmise puhul lisapunktide saamiseks üleantava ettevõtja vanus olema vähemalt 55 eluaastat või üleandjal tuvastatud tervisehäire, töövõimekaotus vms.