3. oktoobril toimus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja traditsiooniline Piimafoorum “Kuidas tekitada piimasektoris suuremat lisandväärtust?” Rakvere Aqua Spa konverentsikeskuses.

Ettekanded

Foorumi avamine ja tervitused – Pilleriin Puskar,  EPKK piimatoimkonna esinaine

Eesti piimandusest strateegiliselt PõKa raames – Kristel Maidre, Maaeluministeerium

Eesti piimandus põllumajandussektori vaates (konsolideeritud sektori strateegia)  – Tiina Saron, EPKK juhatuse liige

Arengud globaalsel piimaturul (sh piimafutuurid) – Christophe Lafougere, GIRA (Piimandusalase tegevuse ülemaailmne nõustamisorganisatsioon)

Rahvusvaheline kaubandus Hiina suunal – Ave Schank-Lukas, Euroopa Komisjoni Põllumajanduse ja maaelu direktoraat

Mikroobide antibiootikumiresistentsus – kuidas jääda ellu?

Antibiootikumid inimese tervishoius – professor Tanel Tenson, Tartu Ülikool

Antibiootikumid loomakasvatuses Eesti näitel – Birgit Aasmäe, Eesti Maaülikool

Karjatervise auditi programm ja selle majandusliku mõju hindamine – Kerli Mõtus, MTÜ Piimaklaster

Kuivaine põhine piimahinnamudel – Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikool

Söötmise strateegiad põuaaasta tingimustes – Pilleriin Puskar, EPKK piimatoimkonna esinaine

Piimatootmine pidevas muutuste keerises – valikud ja otsused – Avo Kruusla, Kaska-Luiga OÜ

Foorumi korraldamist toetab Euroopa Liit Eesti maaelu arengukava 2014-2020 loomakasvatuse teadmussiirde pikaajalise programmi raames.

mak_ja_eu_logo_2014_2020_h_col_text

 

 

 

 

Lisainfo: EPKK juhatuse liige Tiina Saron, tiina.saron@epkk.ee, tel 51 31 535

Eesti head tavad toiduainete vertikaalses tarneahelas

Kaubandus-tööstuskoda, kaupmeeste liit, põllumajandus-kaubanduskoda ning toiduainetööstuse liit on koostanud Eesti head tavad toiduainete vertikaalses tarneahelas (edaspidi: Head Tavad). Heade Tavade eesmärk on suurendada ausust, usaldust ja koostööd toiduainete tarneahelas ning tagada tarneahela efektiivne toimimine.

Head Tavad koosnevad kaheteistkümnest üldpõhimõttest ning Eesti toiduainetootjate, põllumajandusettevõtjate ja kaubandussektori näidetest nii heade kui ebaausate tavade kohta toiduainete vertikaalses tarneahelas. Heade Tavade tekstiga saab lähemalt tutvuda SIIN.

Head Tavad kehtivad alates 31.05.2018.

HEADE TAVADEGA LIITUMINE

Vaata, millised ettevõtjad on juba liitunud Heade Tavadega SIIN.

HEADE TAVADEGA LIITUNUD ETTEVÕTJA ÕIGUSED JA KOHUSTUSED

VAIDLUSTE LAHENDAMINE

ETTEVÕTJA EEMALDAMINE HEADE TAVADEGA LIITUNUTE NIMEKIRJAST

Kui soovite täiendavat infot Heade Tavade kohta või esitada ettepanekuid Heade Tavade muutmiseks, siis võtke meiega ühendust:

Roomet Sõrmus, põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees, roomet.sormus@epkk.ee

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja, sirje@toiduliit.ee

Nele Peil, kaupmeeste liidu tegevjuht, nele.peil@kaupmeesteliit.ee

Marko Udras, kaubandus-tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja, marko@koda.ee

Avaldus Heade Tavadega liitumiseks

Est-Lat logoEU flag

Liivimaa toidupärimusel põhineva turismitoote loomine ja turundamine

2017. aasta mais sai alguse rahvusvaheline koostööprojekt Liivimaa Toidutee, mis kestab kolm aastat ja mille käigus luuakse uus turismitoode – Eestit ja Lätit ühendav toidutee.  Uus toidutee põhineb meie  toiduga seotud pärimusel, ühisel ajalool ja traditsioonidel, mis ulatuvad 13. sajandisse, kui Eesti ja Läti alad kandsid Liivimaa nimetust ning võib öelda, et sai alguse meie toidukultuur. Loodav toidutee koondab enda alla ligikaudu 250 kohaliku toidu tootjat ja pakkujat Eestist (Hiiumaalt, Saaremaalt, Läänemaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt, Jõgevamaalt, Tartumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt) ning Vidzeme, Kurzeme ja Pieriga piirkonnast Lätist.

Peamised eesmärgid, mida soovime projektiga saavutada:

Peamised tegevused:

Toidupärimusel põhineva turismitoote loomine. Ühise toidutee loomiseks lepime kokku toidutee liikmetele kehtivad kriteeriumid, valime välja potentsiaalsed kohaliku toidu tootjad ja pakkujad (sh turismiettevõtted), kes võiksid olla uue toidutee liikmed ning alustame tööd ühise brändi/turismitoote kujundamisega. Lisaks uuele brändile luuakse ka regionaalne toidutee „TasteHanseatica,“ mis tutvustab just Via Hanseatica piirkonnaga seotud toidupärimust.

Pärimuskultuuri ja toiduajalugu kasutavate ettevõtjate võrgustiku tugevdamine ning teenuste kvaliteedi tõstmine läbi võrgustiku liikmete teadmiste ja oskuste suurendamise. Efektiivse teenusepakkumise eeltingimuseks on koostöö ja teadmised. Projekti raames korraldatakse mitmeid  praktilisi seminare ja toiduvalmistamise töötubasid  turismi- ja toitlustusettevõtetele, et anda edasi erinevate spetsialistide oskusteavet, mis on seotud nii spetsiifiliste pärimustoidu teemade kui ka toiduturismiga üldisemalt. Lisaks loome regionaalsed tootjate-pakkujate võrgustikud, õpime teiste piirkondade kogemusest, kogume ja jagame infot oma kulinaaria ajaloo kohta (käsiraamatute koostamine, retseptide kohandamine) jne.

Turundustegevused. Uus toidutee saab olema äratuntav bränd nii sise- kui välisturgudel. Kuna tänapäeva reisivalikud põhinevad paljuski emotsioonidel ja jagatud kogemustel, siis kutsume uuele toiduteele siin pakutavast osa saama nii (toidu)blogijaid, valdkonna ajakirjanikke kui ka reisikorraldajaid. Just nende jagatud lugude ja emotsioonide kaudu loodame jõuda võimalikult suure ja õige sihtgrupini. Ja loomulikult saavad uut toiduteed külastajatele tutvustama ka mitmed prinditud ja online versioonis kättesaadavad turundusmaterjalid.

Tegevusi viivad ellu: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti Maaturism, Läti Maaturismi Ühendus “Lauku ceļotājs”,  Vidzeme planeerimisregioon, SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, SA Tartumaa Turism, SA Valgamaa Arenguagentuur.

Projekti kestvus: 01.05.2017 – 30.04.2020 (36 kuud)

Projekti eelarve: Projekti kogueelarve on 1 059 789 eurot, millest Eesti-Läti programmi toetus on  900 821 eurot.

Kontakt:

Sille Talvet, projekti koordinaator, sille.talvet@gravitas.ee

Evi Randpere, EPKK toiduvaldkonna juht, evi@epkk.ee

Eneken Viks, EPKK projektijuht, eneken@epkk.ee

ibsr_p1_Baltic-Sea-Food_project-logo_full-coloured_new2

 

 

 

 

Alates 1. oktoobrist 2017 kuni 30. septembrini 2020 teevad 10 Läänemere-äärse riigi 14 toiduvaldkonna organisatsiooni koostööd Interreg Baltic Sea Region programmist rahastatava projekti “Baltic Sea Food” raames.

Projekti eesmärk

Töötada välja toimiv ärimudel, mis aitaks piirkondlikel toiduvõrgustikel kohalikke toidutooteid tõhusamalt ja kuluefektiivsemalt turustada.

Maaeluministeerium on projekti “Baltic Sea Food” juhtpartner. Lisaks Maaeluministeeriumile osalevad projektis Eesti partneritena MTÜ Eesti Maaturism ning Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.

Projekti eelarve

Kolm aastat kestva projekti eelarve kokku on 2 436 479 eurot, sealhulgas Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) toetus 1 624 240,15 eurot, Norra riigi toetus 144 454 eurot ja Euroopa naabruspoliitika rahastusvahendi (ENI) toetus 45 239,55 eurot.

Projekti partnerid

Projektis osalevad 14 organisatsiooni 10 Läänemere-äärsest riigist.

Kohaliku toidu tootjad vajavad oma toodete müümiseks hästi toimivat turustuskanalit

Paljud Läänemere-äärsete riikide piirkondlikud toidutootjad on väikesed pereettevõtted, kelle jaoks oma toodete müügi ja logistika korraldamine on aeganõudev ning kulukas ettevõtmine, kuna palju müügitööd toimub telefoni teel või otsesuhtluses klientidega. Turustamine suurte poekettide või hulgiladude kaudu on aga keeruline, kuna väikeettevõtete mahud ei ole piisavalt suured ja stabiilsed ning toodete hinnatase on suurtootjatega võrreldes kõrgem. Seetõttu on ka piiratud väiketootjate toodangu turustamine hotellidele, restoranidele, toitlustusettevõtetele, kauplustele, majutusettevõtetele. Piirkondlike väikeettevõtete toodete turg on enamasti nende lähipiirkonnas ning seetõttu on mitmed väikeettevõtted koondunud kohalikesse toiduvõrgustikesse, et koos oma tooteid turundada ja tarbijateni viia.

Miks ei paku paljud kohvikud ja restoranid oma menüüdes piirkondlike väikeettevõtete toorainest valmistatud roogi?

Esialgne analüüs olukorra kohta Läänemere-äärsetes riikides näitab, et piirkondlikud toidutootjad on enamasti harjunud turustama oma tooteid otse tarbijale. Samas on toitlustusettevõtetel oma töö efektiivseks korraldamiseks tavaks tellida tooteid otse ühelt või kahelt vahendajalt (eelkõige hulgiladudest), selle asemel et esitada tellimusi kümnetele erinevatele väiketootjatele või töötlejatele.

Projekt “Baltic Sea Food” loob lahenduse, mis võimaldab kohalike väikeettevõtete toodangul jõuda kohvikute, restoranide, hotellide ja maaturismiettevõteteni

Projekti “Baltic Sea Food” eesmärk on välja töötada toimiv ja kuluefektiivne ärimudel, mis aitaks Läänemere-äärsete riikide maapiirkondades tegutsevatel piirkondlikel toiduvõrgustikel kohalikke toidutooteid nii kohvikutele, restoranidele, hotellidele kui ka maaturismiettevõtetele tõhusamalt ja kuluefektiivsemalt turustada.

Rohkem infot: http://www.balticseaculinary.com/baltic-sea-food-project

 

26. jaanuaril toimus Tartumaal Märjal Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja Lihafoorum 2016, mis tõi kokku üle 100 lihasektori esindaja. Foorumil arutati lihaveise-, lamba- ning sealihatootmise olukorda ja väljavaateid, kuid teemade hulgas olid ka uued toitumissoovitused, lihasektori haridusküsimused ja sigade Aafrika katku kahju sealihasektorile. Paneeldiskussioonides arutlesid lihatootjad ja lihasektoriga seotud spetsialistid sektori tuleviku üle.

Foorumi ettekanded:

Lihasektori olukorrast ja väljavaadetest – Urmas Kruuse, maaeluminister

Liha uutes toidusoovitustes – Tagli Pitsi, Tervise Arengu Instituudi ekspert

Uus toidupüramiid – Tervise Arengu Instituut

Eesti Lambakasvatajate Selts – Taime Puura, Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht

Turusituatsioon lihaveisesektoris – Katrin Noorkõiv, MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige

Lihaveisesektori väljavaated – Tanel Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees

Lihaveisekasvatus 2015 – Aldo Vaan, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liige

SAK mõju sealihasektorile, – Pille Vahtramäe, Eesti Konjunktuuriinstituudi teadur

Sealihasektori väljavaated – Illar Lemetti, Maaeluministeeriumi asekantsler

Seakasvatuse väljavaated Eestis – Teet Soorm, AS HKScan Eesti juhatuse esimees

Bioohutus seakasvatuses, – Ainike Nõmmisto, Veterinaar- ja Toiduameti loomatervisebüroo juhataja

Olustvere TMK kui nn toiduketi kool – Arnold Pastak, Olustvere TMK direktor

Foorumi kogumik:

Lihafoorum 2016-thumbnail

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on välja töötanud seisukohad eelseisvateks Riigikogu valimisteks, millest võiks lähtuda poliitika kujundamisel põllumajanduse ja toidutootmise valdkonnas järgmise nelja aasta jooksul. Koja põllumajandus-, toidu- ja maaelupoliitikat käsitlevad ettepanekud lähtuvad juhtmõttest „Maa on Eesti rikkus!“. „Põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt oluline meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana, kuid sektor mängib üha olulisemat rolli ka toiduks mittekasutatava tööstus- ja energiatoorme allikana. Selle valguses kutsume Riigikogu tulevasi liikmeid üles toetama võimalusi põllumajandus- ja toidusektori potentsiaali paremaks ärakasutamiseks,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

„Kestliku, ressursitõhusa ja konkurentsiŦvõimelise põllumajandus- ja toiduŦtootmise arengu kindlustamiseks Eestis tuleb ettevõtetele tagada ausad konkurentsitingimused Euroopa Liidu ühisturul, järk-järgult suurendada sektori investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsioonitegevusele. Eesmärgiks peab olema Eesti isevarustatuse taseme tõstmine kõikides põllumajanduse valdkondades ja ulatuslikum ekspordi arendamine nendes sektorites, kus Eestil on olemas konkurentsieelis ja kasutamata ressursid,“ lisas Sõrmus.

Kutsume erakondi üles läbi erinevate poliitikavaldkondade senisest enam panustama maaelu arengusse. Nii maapiirkondade ettevõtete tegevuseks kui maaelanike eluks on vajalik korras ja hästi väljaarendatud taristu, sh head juurdepääsuteed, stabiilne energiavarustatus, kiire internetiühendus, toimiv ühistransport, kvaliteetse hariduse ning tervise- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus.

Põllumajandus-Kaubanduskoja hinnangul tuleb eeloleval perioodil põllumajandustootjate konkurentsivõime tõstmiseks EL ühisturul maksta aastatel 2016-2020 riigieelarvest põllumajanduse üleminekutoetusi viie aasta jooksul kokku lubatud 92 miljoni euro ulatuses. Oluliselt tuleks suurendada maaelupoliitika riigipoolset rahastamist, et panustada põllumajandus- ja toidusektori investeeringutesse, keskkonnahoidu ning senisest paremini vastata ühiskonna ootustele põllumajanduse kõrval ka maapiirkondade teiste eluvaldkondade terviklikuks arendamiseks. Keskkonnahoiu tagamiseks peaks keeldude asemel toetama ressursitõhususe ja tootlikkuse kasvu ning soodustama põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutuselevõttu ning bioenergeetika arengut Eestis.

Üheks võtmeküsimuseks on leida seaduslikud võimalused toiduainete tarneahelas põllumajandus- ja toidutootjate suhtes kasutatavate ebaausate kauplemistavade ja ebaproportsionaalse mõjuvõimu ohjamiseks. Senisest ulatuslikumalt peaks panustama ühistegevuse arendamisse. Samuti tugevdama Eesti toidu promotsioonitegevust nii siseriiklikult kui eksportturgudel ning kõrvaldama administratiivsed takistused Eesti põllumajandussaaduste ja toidu eksportimisel kolmandatesse riikidesse.

Dokumendis pakutakse peatselt valitava Riigikogu liikmetele välja ettepanekud põllumajandus- ja toidutootmise soodustamiseks ning stabiilseks arendamiseks, toidutootjatele ausate konkurentsitingimuste tagamiseks, biomajanduse arendamiseks ja bioenergia osakaalu suurendamiseks, tööjõu kättesaadavuse parandamiseks, loodusressursside heaperemehelikuks majandamiseks, maaelupoliitika tugevdamiseks, tarneahela paremaks toimimiseks ja põllumajandussaaduste ekspordi soodustamine.

EPKK seisukohad Riigikogu valimisteks leiad SIIT.

Lisainfo: Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, tel 52 058 57, roomet.sormus@epkk.ee

valimiste pilt.jpg25. mail 2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel teeme erakondadele ettepaneku liita oma valimisprogrammidesse põllumajanduse ja toidutootmise arenguks olulised teemad.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ülesanne on tagada elanikkonna varustamine kvaliteetse ja ohutu, ressursi- ja keskkonnasäästlikult toodetud toiduga. Põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt oluline meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana, kuid põllumajandussektor mängib üha olulisemat rolli ka toiduks mittekasutatava tööstus- ja energiatootmise tooraine allikana. Selleks tuleb senisest tõhusamalt ära kasutada põllumajandus­tootmise jäätmeid ja kõrvalsaaduseid.

Euroopa Liit on ülekaalukalt kõige suurem põllumajandussaaduste eksportija maailmas (WTO andmetel 37%). Ka Eestis kuulub põllumajandus- ja toidutootmine suurimate ekspordisektorite hulka. 2013. aastal eksporditi Statistikaameti andmetel Eestist 1,244 miljardi euro väärtuses põllumajandussaadusi ja toidukaupu, mis moodustab 10% Eesti koguekspordist.

Toidu vajadus suureneb maailmas lähikümnenditel märkimisväärselt. Samuti muutub üha olulisemaks riikide energiajulgeoleku tagamine kohaliku taastuva ressursi (sh põllumajandusliku) kasutamise kaudu. Selle valguses kutsume Euroopa Parlamendi tulevasi liikmeid üles toetama võimalusi põllumajandus- ja toidusektori potentsiaali optimaalseks kasutamiseks. Selleks, et tagada kestliku, ressursitõhusa ja maailmas konkurentsi­võimelise põllumajandus- ja toidutootmise areng Euroopa Liidus, tuleb järk-järgult suurendada nimetatud sektorite investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsioonitegevusele.

 

Põllumajandus- ja toidutootmise soodustamine

Põllumajanduspoliitika peab igakülgselt toetama põllumajandusressursi opti­maalset kasutamist kõikides Euroopa Liidu piirkondades. Põllumajandus­sektori peamiseks ülesandeks jääb ka tulevikus toidutootmine, kuid tähtsust võidab ka sektori roll tooraine ja energia tootmises.

Tootjad peavad keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku tootmismudeli rakendamise eest saama õiglast tasu, paraku jäävad põllumajandussektori sissetulekud oluliselt alla teiste sektorite sissetulekutele. Põllumajandusturge iseloomustab suur volatiilsus, mis muudab ka tootjate sissetulekud ebastabiilseks.

Põllumajandus- ja toidutootmine pakub ühiskonnale avalikke hüvesid, mida turg ei suuda kompenseerida. Seetõttu on põllumajandustoetused nende hüvede kompen­seerimiseks vältimatud ka tulevikus.

Põllumajandustoetuste täielik lahtisidumine tootmiskohustusest on Eestis soodustanud maaressursi ebaefektiivset ja toetuste mittesihipärast kasutamist. Jätkuvalt on vaja leida lahendusi aktiivse looma- ja taimekasvatustootmise soodustamiseks ning põllumajandustootmise säilitamiseks ka ebasoodsamates piirkondades. Täismahus otsetoetust tuleb maksta vaid aktiivsele põllumajandustootjale.

Tagada tuleb kõikide põllumajandustootjate võrdne kohtlemine sõltumata ettevõtte suurusest.

Põllumajanduspoliitika meetmed peaksid senisest tunduvalt enam arvestamapõllumajandusettevõtete polariseerunud struktuuri. Põllumajandusüksuste erinevatest vajadustest lähtuvalt tuleks välja töötada meetmed, mis arvestaksid sihtgrupi tegelikke arenguvõimalusi – ühelt poolt meetmed turule ja mahule orienteeritud põllumajandusliku tootmise (eelkõige piim, teravili, sea- ja linnuliha) soodustamiseks ja teiselt poolt meetmed väiksemate pereettevõtete tulukuse tõstmiseks ning sotsiaalse iseloomuga meetmed põllumajanduslike majapidamiste toetamiseks. Väiketootjate toetamine peaks eelkõige keskenduma tegevustele, mis võimaldavad piiratud maa­ressursil tõsta hektari kohta saadavat tulu.

Välja tuleb töötada kaasaegsed turukorralduse meetmed, mis oleksid paindlikud ja suudaksid senisest tunduvalt kiiremini reageerida turutõrgetele ja kriisidele ning leevendada põllumajandusturgude suurt volatiilsust.

Tootmise arendamisel on võtmetähtsusega ka põllumajandus- ja toiduvaldkonna teadus- ja arendustegevuse soodustamine.

Jätkuvat tähelepanu tuleb pöörata investeeringute soodusta­misele, et juurutada tootmisesse uusi tehnoloogiaid ning tõsta põllu­majandus- ja toidusektori tootlikkust.

Senise loosunglikkuse ja liigse reguleerimise asemel tuleb läbi viia ühise põllumajandus­poliitika tõeline lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine.

 

Võrdsed konkurentsitingimused ühisturul

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika peab senisest veelgi enam muutuma ühtseks poliitikaks, mille raames on kõikidele liikmesriikidele ja tootjatele tagatud võrdsed võimalused jätkusuutliku tootmise arendamiseks. Senisest enam tuleb konkurentsi­moonutuste vältimiseks pöörata tähelepanu ka kaudsete toetuste ja maksude  ühtlustamisele.

Eesti põllumajandustootjatele makstavad otsetoetused jäävad koos teiste Balti riikidega 2020. aastani kõige madalamateks Euroopa Liidus. Järgmisel valimisperioodil tuleb jätkata jõupingutusi, et alates 2021. aastast rakenduksid kõikidele ühenduse tootjatele võrdsed konkurentsitingimused ning otsetoetuste maksmisel poleks liikmesriikide vahel suuri erinevusi.

Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine ei tohiks alates 2021. aastast oluliselt väheneda, kuid ümber tuleb vaadata ühise põllumajanduspoliitika rahastamise mudel. Liikmesriikide vahelise vahendite jaotamise osas tuleb arvesse võtta objektiivseid kriteeriumeid, sh põllumajandusmaa suurus, liikmesriigi/piirkonna geograafilised (nt ebasoodsamad alad) ja looduskaitselised iseärasused.

Edasi tuleb minna Euroopa Liidu maksuküsimuste koordineerimisega. Liikmes­riikide maksusüsteemid peavad toetama siseturu paremat toimimist. Kaudsed maksud mõjutavad otseselt liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu tuleb vähendada nende erisusi. Siseturu eeliste ärakasutamiseks tuleb käibemaksu­süsteemi ja -määrasid ühtlus­tada. Samuti on oluline aktsiisimaksude (sh põllumajanduses kasutatava kütuse) ühetaoline rakendamine.

Euroopa Liidu tootjate erinevat kohtlemist põhjustab ka keskkonnanõuete erinev rakendamine liikmesriikides, sh erinevad nõuded väetiste kasutamisel või künnis­võimsused keskkonnalubade kohustuse rakendamisel. Võrdse kohtlemise tagamiseks peab keskkonnanõuete rakendamine olema ühtlustatud ning ühenduse baastasemest rangemate nõuete kehtestamine liikmesriikides peab olema piiratud väga selgelt põhjen­datud vajadusega.

 

Loodusressursid ja keskkond

Keskkonnahoid on põllumajandustootmise kestlikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada muldade viljakuse ja teiste põllumajandus­tootmiseks vajalike ressursside (sh põhjavesi) säilimise ja hea seisundi.

Hea keskkonnapoliitika ei tohiks olla reeglite rägastik, seadma peaks lihtsad ja arusaadavad eesmärgid. Tarbetute käskude ja keeldude asemel tuleks ära kasutada võimalusi.

Euroopa Liidu põllumajandus- ja keskkonnapoliitikad peavad eelkõige toetama ressursi­tõhususe ja tootlikkuse kasvu. Tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, õhukvaliteet, elurikkus ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsi­võimet ega kahjusta toidujulgeolekut.

Põllumajanduspoliitikasse integreeritavad keskkonnakaitsenõuded peavad lähtumasubsidiaarsuse põhimõttest, arvestama liikmesriikide ja piirkondade eripäradega ningvältima tarbetut halduskoormust nii ametiasutustele kui ettevõtetele. Äsja reformitud ühise põllumajanduspoliitika mitmed nn rohestamise nõuded on negatiivne näide Euroopa Liidu piirkondade erinevaid olusid mittearvestava ja bürokraatiat suurendava poliitika kujundamisest ja rakendamisest.

Parim võimalus looduskeskkonna hoidmiseks on investeeringud kaasaegse tehno­loogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse. Soodustama peaks sellist innovatsiooni, mis suudab panustada jätkusuutlikku tootmisesse ja tootmiskulude kokkuhoidu.

Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitika kujundamisel tuleb arvestada liikmes­riikide põllumajandussektorite eripärade ja arenguvõimalustega. Samuti tuleb põllu­majandus­tootmise kasvu­hoone­gaaside heite kõrval arvestada sektori panusega süsiniku sidumisse. Ühtlasi tuleb arvestada liikmesriikide senist panust saasteainete heite vähendamisel. Eestis on põllumajandussektorist lähtuv ammoniaagi emissioon aastatel 1990-2011 vähenenud 58%, perioodil 1990-2009 vähenes metaani heitkogus koguni 2,5 korda ja dilämmastikoksiidi emissioon 2 korda. Eesti põllumajanduslik tootmine ja maakasutus on Euroopa Liiduga liitumisele eelnenud mõõnaperioodi järgselt suurene­mas. Eesti majandusarengut mittearvestavad ajaloolised referentsid ei tohi takistada meie maa- ja loodusressursi optimaalset kasutamist.

Puhta õhu tagamiseks on oluline rakendada meetmeid saasteainete heite piiramiseks. Põllumajandusest lähtuvate kasvuhoonegaaside vähendamine on eesmärk nii õhusaaste kui kliimamuutuste poliitikates, mistõttu tuleks nende valdkondade vahel leida sünergiaid. Nõustuda ei saa metaani vähendamise kohustuse lisamisega õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi, sest seda reguleeritakse juba kliimapoliitika raames. Põllumajandussektori konkurentsivõime säilitamise seisukohalt on oluline saavutada kasvuhoonegaaside heidete vähendamine tootmise efektiivsuse kasvu kaudu. Selleks tuleb toetada tootmises toitainete ringluse, paremate söötmise strateegiate ja tõhusama sõnnikumajanduse (sh sõnniku ladustamine ja laotamine) korraldamist ning tõu- ja sordiaretust.

Luua tuleb uusi äritegevuse võimalusi põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris.  Eelkõige tuleb seejuures panustada biomajanduse arendamisse, millel on suur potentsiaal majanduskasvu ja uute töökohtade loomisel ning lisasissetulekute kindlus­tamisel põllumajandustootjatele. Biomajandusel on oluline roll keskkonna­hoidlikkuse suurendamisel, aga ka taastumatutest loodusvaradest sõltuvuse ning kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamisel.

Oluline on ressursside optimaalne kasutamine, sh taastuvenergeetika arendamine. Taastuvenergeetika arendamine panustab oluliselt energia välissõltuvuse vähendamiseks. Oluliselt enam tuleks soodustada põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutusele­võttu.

Geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamine peaks lähtuma ettevaatusprintsiibist ja parimast teaduslikust informatsioonist. Euroopa Liidu liikmes­riikidel peaks siiski olema võimalus otsustada geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamise lubamise üle oma territooriumil lähtuvalt kohalikest eripäradest, sh sotsioökonoomilistest teguritest, kooseksisteerimise reeglitest ja riskianalüüsidest.

 

Maaelu areng

Maaelu arengu poliitika on ka tulevikus oluline komponent ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel.

Maaelupoliitika rahastamine peaks alates 2021. aastast oluliselt suurenema, et senisest paremini vastata ühiskonna ootustele põllumajanduse kõrval ka maapiirkondade teiste eluvaldkondade arendamisel.

Senisest enam peaks Euroopa Liidu tasandil ühtlustama liikmesriikide maaelu arengukavade kaasrahastamise tingimusi, et vältida võimalikke konkurentsi­moonutusi Euroopa Liidu ühisturul.

 

Tarneahela parem toimimine

Kaubanduse kontsentreerumine on viinud ebaausate kauplemistavade levikuni nii Eestis kui Euroopa Liidus. Kuna tootjate ja kaubanduse vaheliste suhete tasakaalustamiseks pole iseregulatsioon toiminud, siis tuleb üle vaadata seadusandlikud võimalused lepinguliste suhete korrastamiseks. Vajalik on leida seaduslikud võimalused põllumajandus- ja toidutootjate (ning ka tarbijate) suhtes kasutatavate ebaausate kauplemistavade ja ebaproportsionaalse mõjuvõimu ohjeldamiseks, sh sanktsioonide kehtestamine.

Üle tuleb vaadata kehtiv konkurentsiõigus, konkurentsiolukorra hindamisel ei tohiks kriteeriumiks olla pelgalt jae- ja hulgikaubanduse turuosa, vaid ausad konkurentsi­tingimused tuleks tagada vertikaalses tarneahelas. Euroopa Liidus tuleb harmoniseerida ka „asjaomase turu“ mõiste rakendamine.

Jätkata tuleb majandusliku ühistegevuse arendamist. Euroopa Liidu ühise põllu­majandus­­­poliitika raames rakendatavad meetmed peavad toetama ühistegevuse arengut, seejuures on oluline toetada nii tootmisahela horisontaalset kui vertikaalset koostööd. Ühistegevus on võti toiduainete tarneahelas killustunud põllumajandus­tootmise turujõu suurendamiseks, ühtlasi aitab põllumajandustootjate ühistegevus tagada toidutööstustele vajalikku tarnekindlust ja ühtlase kvaliteediga toorainet. Samuti peavad ühistutel olema tulevikus paremad võimalused osaleda turgude stabiliseerimises ja riskijuhtimises.

 

Väliskaubandus

Vajalik on tagada ausad ja tasakaalustatud kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mis võtaksid arvesse Euroopa Liidu kõrgeid tootmisstandardeid, loomade heaolu- ja keskkonnanõudeid. Importtooted kolmandatest riikidest peavad vastama sama kõrgetele nõuetele kui Euroopa liidu tooted, vältida tuleb näiteks hormoone sisaldavate või klooriga töödeldud lihatoodete jõudmist Euroopa Liidu turule. Samas tuleks teha jõupingutusi ausat väliskaubandust takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, et Euroopa Liit suudaks ära kasutada maailma erinevates piirkondades kasvavast toidunõudlusest tuleneva ekspordipotentsiaali.

Kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide tootjatel peavad olema võrdsed võimalused kolmandatesse riikidesse eksportimisel, selleks tuleb veelgi tugevdada ühtset kaubanduspoliitikat. Euroopa Komisjonil peab läbirääkimistel olema keskne roll kogu Euroopa Liidu kui kaubandusbloki esindamisel, kaubandustõrgete esinemisel peaks liikmesriigid tegutsema solidaarselt ja vältima bilateraalseid kokkuleppeid kolmandate riikidega.

Euroopa Liit peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama loomahaiguste enneta­misele, et vähendada loomataudidest tingitud kulusid ja võimalikke piiranguid väliskaubandusele. Sealjuures tuleks teha tõhusamat koostööd kolmandate riikidega, et ennetada riske taudide piiriüleseks levikuks. Samuti tuleks rakendada meetmeid ühtse taimeterviserežiimi tugevdamiseks, mis aitaks vähendada ohtlike taimekahjustajate levikut.

 

Lae alla EPKK ettepanekud (pdf)

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda lükkab kategooriliselt tagasi rahandusministeeriumi ettepanekud maaelu arengukava 2014-2020 eelarve vähendamiseks riigipoolse kaasfinantseerimise kärpimise kaudu. „Riigi kokkuhoiuplaanid maaelu arengukava ja põllumajandustoetuste osas seavad tõsisesse ohtu Eesti põllumajandussektori ja toidutootmise konkurentsivõime. Arvestades, et Eesti põllumajandustoetused on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige madalamate hulgas ja käesoleva aasta riigieelarves ei nähta erinevalt naaberriikidest ette vahendeid põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks, siis tähendaks maaelu arengukava kärpimine meie tootjate konkurentsiolukorra tõsist halvendamist,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

Ainuüksi riigi varasem otsus loobuda Euroopa Liidu poolt lubatud täiendavate põllumajanduse üleminekutoetuste maksmisest tähendab, et riik säästab käesoleval aastal põllumajandussektori arvelt ca 25 miljonit eurot. Paljudele Eesti piimatootjatele, lihaveisekasvatajatele ja teraviljatootjatele tähendab see otsus ettevõtte tasandil 20-40% põllumajanduse otsetoetuste langust käesoleval aastal.

„Viimased kaks aastat arutusel olnud maaelu arengukava ja selle rahastamise eelnõu on ilma kärpetagi põhjustamas lisaks otsetoetuste langusele keskkonna-, loomade heaolu ja teiste maaelutoetuste vähenemist. On äärmiselt kahetsusväärne, et siseriiklikud otsused on nullimas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimisel ja ühenduse eelarveläbirääkimistel valitsuse ja põllumajandusorganisatsioonide tõhusas koostöös saavutatud positiivsed tulemused. Valitsus peab leidma võimalused maaelu arengukava vähemalt 25% kaasfinantseerimiseks ja ca 20 miljonit eurot tuleva aasta riigieelarvesse põllumajanduse üleminekutoetuste maksmiseks,“ rõhutas Sõrmus.
Maaelu arengukava riigipoolse rahastamise vähendamine kavandatud 25%-lt 15%-le halvendab meie toidutootjate olukorda võrreldes Eesti naaberriikidega. Läti valitsus kavandab sealse maaelu arengukava 32% riigipoolset kaasfinantseerimist, lisaks on nende eelarves juba selleks aastaks kavandatud vahendid täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks Euroopa Liidu poolt lubatud maksimaalses mahus. Leedu põllumajanduskoja sõnul on ka Leedus laual maaelu arengukava 25% kaasfinantseerimine ja täiendavate otsetoetuste maksmine. Lääne-Euroopa riigid panustavad maaelu arengukavade rahastamisel minimaalselt 47% riigieelarve vahendeid, Soomes ulatub riigi osalus ca 70%-ni. Euroopa Liidu määruse kohaselt on ühenduse minimaalne panus maaelu arengukavade finantseerimisel 20% ja liikmesriikidel on võimalus panustada kuni 80%.
Lisainfo: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, roomet.sormus@epkk.ee, tel 52 058 57

Uue maaelu arengukava 2014−2020 (MAK) koostamisel on tekkinud terav vastuolu põllumajandussaaduste ja toiduainete tootmisele orienteeritud ettevõtteid ühendavate organisatsioonide ning keskkonnakaitse-, väikeettevõtlus- ja maaeluorganisatsioonide vahel. Maaelu arengu mittepõllumajanduslikud küsimused on suurest eelarvest (EL struktuurifondid) elegantselt välja lükatud ning purelejatele on viimase õlekõrrena hambusse visatud kont põllumajandusfondi vahendite näol.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmed jagunevad laias laastus kaheks: esimese samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelutoetused. Eestil on uuel perioodil (2014−2020) võimalik kasutada ca üks miljard eurot otsetoetusi ja koos riigipoolse kaasfinantseerimisega ca 936 miljonit eurot maaelutoetusi.

Otsetoetused kujutavad endast sissetulekutoetusi, mis aitavad konkurentsis püsida ELi tootjatel, kes peavad täitma maailma kõige rangemaid keskkonna- ja tootmisstandardeid. Ainuüksi tänu rohestamise meetmetele muutuvad nõuded uuel perioodil veelgi rangemaks ja bürokraatlikumaks.

Maaelutoetuste eesmärgiks on aidata kaasa põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõime tõstmisele ning põllumajandussektori struktuursetele muutustele. Samuti on vajalikud vahendid keskkonnakoormuse vähendamiseks ja tarbijate poolt nõutud (?) mahe-, loodussõbraliku ja ekstensiivse põllumajanduse arendamiseks. Maaettevõtluse toetamist peaks vaatama eelkõige kontekstis, mis on seotud põllumajandussektoris vabanevatele töötajatele alternatiivse hõive tagamisega.

Ekslik arusaam. Üsna laialt on paraku levinud arusaam, et maaelutoetused peaksid tagama kogu maaelu tasakaalustatud arengu. Nii avaldas riigikantselei MAKi eelnõu kooskõlastamisel arvamust, et maaelu mitmekesistamise prioriteedid jäävad selles põllumajandussektori arendamise varju. Samasisulisi mõtteid on avaldanud ka mitu maaeluorganisatsiooni. Majandusministeerium teatas, et uuel perioodil lõpetatakse toidutööstuste investeeringute toetamine läbi EASi. Sotsiaalministeerium suutis aga kõik üle trumbata: arengukava peaks tegelema ka vaesuse vähendamisega maapiirkondades!

Tegemist on silmakirjaliku lähenemisega, kus lai hulk huvigruppe noolib põllumajanduspoliitika eelarvest raha, samas kui põllumajandussektori toetamine on teistest ELi fondidest välistatud. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahendeid peaks vaatlema kui ühte selget alustala põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel!

MAKi koostades ei saa arvestamata jätta, et otsetoetused jäävad valitsuse jõupingutustele vaatamata Eestis ka järgmisel eelarveperioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks 75% tasemele ELi keskmisest. Samuti oleme loobunud nn vähemsoodsate alade toetusest, mille maksmise alus tuleneb eelkõige Eesti lühikesest vegetatsiooniperioodist, ja mis rahaliselt oleks võtnud arengukava eelarvest vähemalt 160 miljonit eurot.

Valitsuse vastutustundetus. Eeltoodust tulenevalt pole valitsuse poolt vastutustundlik investeerida märkimisväärset osa maaelufondi eelarvest väljapoole põllumajandus- ja toidusektorit. Mõnevõrra muudaks olukorda, kui jätkataks riigieelarvest täiendavate otsetoetuste maksmist, kuid aprillis kinnitatud riigi eelarvestrateegias 2014−2017 selleks vahendeid kavandatud pole.

Maaelu probleemide kompleksseks lahendamiseks peavad põllumajandusministeeriumile appi tulema ka teised ministeeriumid. Selleks tuleb suunata märkimisväärselt enam Euroopa sotsiaal- ja regionaalarengu fondide vahendeid. Oleme teinud ettepaneku, et just nendest allikatest tuleks erinevalt senisest praktikast suunata raha ka piirkondlikele kogukondadele (nn Leader-tegevusgruppidele), et aidata maal arendada mittepõllumajanduslikku ettevõtlust, renoveerida arstipunkte, edendada noorsootööd, osta kirikukelli, kaitsta kultuuriväärtusi jne. Üsna kurioosselt on nende vajalike küsimuste lahendamise ventiiliks praegu kujunenud just põllumajanduspoliitika eelarve!

Paraku on meie ja maapiirkondade kogukondade palved jõudnud seni kurtide kõrvadeni. Samuti pole valitsus valmis maaelu arengukavast välja võtma Natura metsatoetusi, mis paneb MAKi eelarve samuti korraliku surve alla.

Roomet Sõrmus, EPKK juhataja

Arvamus ilmus ajalehes Äripäev