Põllumeeste kogemused põllukultuuride kaitsmisel: Olav Kreen

Olav Kreen: kui inimeste tervist turgutatakse ravimitega, siis taimi vastavate taimekaitsevahenditega

Olav Kreen on Rabaveere Farm OÜ juhatuse liige. Ettevõte tegeleb taimekasvatusega, ligi 600 hektaril kasvab nii suvi- kui ka taliteravili: nisu, rukis ja oder, lisaks raps ja hernes ning ristik ja lutsern. Kreen lõpetas 1991. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia ning on sellest ajast peale põllumajandusega seotud olnud. 2003. aastal võttis isalt ettevõtte juhtimise üle.

Pikaaegne põllumees Olav Kreen võrdleb taimekaitsevahendeid inimestele mõeldud vitamiinide ja ravimitega: „Taim on elusorganism ja vajab kasvamiseks võimalikult häid tingimusi. Kui näiteks inimesed turgutavad oma tervist igasuguste apteekidest ostetud tablettide, tinktuuride, salvide ja muude arstirohtudega, siis taimede heaoluks kasutatakse taimekaitsevahendeid .“ Ta lisas, et need ained on vajalikud ka selleks, et kaitsta taimi haiguste ning putukate eest. „Ühelt poolt ongi põllumehe ülesandeks luua taimele võimalikult hea kasvukeskkond, teisalt jälle konkreetsete probleemide ilmnemisel neid vähendada.“

Kõige esmasem iga põllu jaoks on kahtlemata umbrohutõrje, sest umbrohi on otsene konkurent kultuurtaimele. Kreen selgitas, et umbrohutõrjet ehk herbitsiididega pritsimist tuleks teha üldjuhul ühe korra, kuid lisas, et „õige aja“ hindamine on keeruline ülesanne. „Umbrohud peavad olema idanenud, aga nad ei tohi veel suured olla. Kui on ebaühtlane põld, siis seda keerulisem on umbrohtusid tõrjuda, sest viimaste tärkamise ajaks on varasemad juba suured. Kui umbrohud on väikesed ja pritsimise ilmastik soodne, kasutame minimaalseid norme.“

Järgmiste sammudena tegeleb Kreen taimehaiguste vähendamise ja putukatõrjega. „Mõlemad sõltuvad väga palju ilmastiku tingimustest, haiguste levik ka taime enda vastupanuvõimest. Putukate puhul tuleb arvestada ilmastikuga nii suvel kui eelneval talvel. Sobilike tingimuste puhul talvituvad kahjurid massiliselt ning soojade ja kuivade suveilmade korral võib kahjurputukate levik olla vägagi suur.

Kui putukaid on vähe, suudab loodus ise nendega hakkama saada,“ rääkis Kreen ning lisas, et näiteks lehetäide puhul hindab ta insektitsiidide ehk putukamürkide kasutamise vajadust selle järgi, kas ta leiab põllult lepatriinusid või nende vastseid. „Kui ruutmeetri kohta leian põllult kas või ühe lepatriinu või tema vastse, siis ma ei lähe lehetäid kemikaalidega tõrjuma, sest lepatriinud suudavad suurema kahju kultuurtaimedele ära hoida.“ Samas väga kuumade ilmade puhul paljunevad kahjurputukad väga kiiresti, looduslik regulatsioon jääb hätta ning tuleb taimekaitsevahenditest abi otsida.

Probleemiks on ka niisked ilmad, mis soodustavad kõiksuguste taimehaiguste vohamist. „Seenhaiguste jaoks on see sobilik ilm ja sellisel juhul tuleb kindlasti taimele see „tablett“ fungitsiidide näol anda, sest ilma ei saaks taim haigusega hakkama,“ rääkis Kreen ning lisas, et põllumehel tuleb pidevalt seirega tegeleda ja spetsialistidega konsulteerida, et võimalikke probleeme ennetada või nende süvenemist vältida.

Paremat alternatiivi pole

„Ilma taimekaitsevahenditeta ei suudaks me sellises koguses ja kvaliteediga taimesaadusi kasvatada nagu praegune maailma rahvastiku hulk nõuab. Kui toitu oleks vähem, siis oleks ka selle hind ebamõistlikult kallis,“ ütles Kreen ning lisas, et abi poleks ka alternatiividest, sest sama tulemuslikke vahendeid lihtsalt ei ole.

Taimekaitsevahendite puhul on Kreeni hinnangul neli võimalikku riski, kuid piisavate teadmiste ja toimivate kontrollmehhanismide tõttu ei ole need tema hinnangul reaalseks probleemiks. Esimese probleemina tõi ta välja, et taimekaitsevahendite valesti kasutamise puhul teeb põllumees taimele hoopis rohkem kahju kui kasu. „Nagu inimestegagi: kui ma võtan tablette rohkem või vähem, kui on ette nähtud, siis see ei ole minu organismile hea. Seetõttu tuleb taimekaitsevahendit panna õiges koguses, õigel ajal ja õigete ilmastikutingimuste juures.“ Teine riskikoht on kemikaalide käitlemisel põllumehe tervisele, kuid vajalikke kaitsevahendeid kasutades on võimalik tervisekahjusid vältida.

Laiema üldsuse silmis on ilmselt suurim murekoht toiduainetes leiduvad taimekaitsevahendite jäägid. „Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam seda jälgitakse, sest laborivõimekused on muutunud aina paremaks ja jääkide mõju inimeste tervisele osatakse järjest rohkem uurida,“ ütles Kreen. „Tegelikult ei pea tarbija kartma. Euroopa Liidus tegeletakse pidevalt toiduseirega, mis tähendab, et müügile lubatud tooteid kontrollitakse pidevalt ja võrreldakse nendes olevaid kemikaalide jääke, et need oleksid sadu kordi madalamad sellest piirist, kust võiksid tekkida terviseriskid.“ Lisaks on Euroopa Liidu toiduseire tuvastanud, et kõige vähem taimekaitsevahendite jääke on Soomes ja Eestis kasvatatud toidus.

Kreen nimetab võimaliku riskikohana ka keskkonnakahjusid, mis võivad tekkida näiteks sellest, kui taimekaitsevahend tuulega põllult edasi kandub või kui need mulda ja põhjavette satuvad. Kuid neid aitab jällegi vältida põllumeeste teadlikus ning eeskirjadest kinnipidamine. „Meil on hulk pädevaid ametnikke, kes käivad neid töid ka põllul kontrollimas ja vaatavad üle, mida ja kui palju põllule pandi ning kas tehti seda õigel ajal ja õigesti. Kontroll Eesti põllumehe üle on palju rangem, kui see ehk vajalik olekski,“ sõnas Kreen.

Foto: Agnes Aus, Virumaa Teataja