Tulusamad kultuurid tõrjuvad väiksemat sissetulekut andvad kultuurid välja. Tänavusel kevadel oli põllumeestele üks aktuaalsemaid küsimusi, milliseid kultuure külvata. Eesti põhiteravilja otra külvatakse vähem, suurenevad suuremat sissetulekut tõotavate rapsi ja nisu külvipinnad. Põllumeestele on see tekitanud küsimuse, kas niisugune kultuuride vahetus on majanduslikult ja agronoomiliselt õigustatud. Kas kultuuride kasvupinna muutustega ei minda liialt kaugele? Analüüsides on kasutatud Eesti Statistikaameti andmeid Eesti teraviljakasvatuse kohta.
Teraviljade struktuur on muutunud
Eesti teraviljakasvatuses on viimastel aastakümnetel toimunud märkimisväärsed muutused. Kolhoosiaja lõpuga võrreldes vähenes vahepealsetel languseaastatel teraviljade külvipind kolmandiku, kogusaak isegi poole võrra. Sellel sajandil on toimunud uuesti pidev teraviljapindade ja saagi suurenemine. Viimastel aastatel on teravilja kasvupind olnud ca 20% ja kogusaak ca 10% väiksem kui kaheksakümnendatel aastatel. Kogusaagi suurenemises on olulise osa andnud saagikuse tõus.
Kolmekümne aastaga on toimunud muutusi teraviljade struktuuris. Kõige rohkem, ligi neli korda on vähenenud segavilja ja rukki kasvatus, odra kasvupind on vähenenud ligi poole, kaeral neljandiku võrra. Nendel pindadel on suurenenud tali- ja suvinisu kasvatus. Uute kultuuridena on tulnud raps, mida 2009. aastal kasvatati 81,5 tuhat hektarit, ning tritik ja talioder, mida kasvatati kokku 9,2 tuhandel hektaril.
Rapsi ja teraviljade külvipind kokku moodustas 2009. aastal 397,5 tuhat hektarit, lähenedes sellega kaheksakümnendate aastate külvipinnale. Seega toimub põllupin-na pärast kultuuride vahel tõsine konkurents. Maaressursi piiratuse tõttu väheneb madalama saagikuse ja madalama hinnaga kultuuride pind, suureneb kõrgemat hektaritulu tagava rapsi või saagikamate teraviljade kasvupind.
Kõige stabiilsema kasvupinnaga on olnud kaer. Kaer sobib teistest teraviljadest paremini kerge lõimisega väheviljakatele ning happelistele põldudele, kus tal ei ole teistest kultuuridest konkurente.
Eelmise sajandi lõpul ei olnud eri kultuuride saakides olulisi vahesid. Kasvatatava kultuuri valikul olid määravamad faktorid põlluviljakuse tase, sobivus külvikorda ja kasvatamise lihtsus. Sel sajandil on masintehnoloogiate ja agrotehnika täiustumine ning uute sortide kasvatamine toonud kaasa saagikuse tõusu ning diferentseerumise saakides.
Kõrgem saagikus on lisaks paremale hinnale Eestis üks peamisi tegureid eelkõige tali- aga ka suvinisu kasvupindade suurenemisel. Suuremat sissetulekut andvad kultuurid tõrjuvad väiksema saagikusega või odavamad kultuurid kogu maailmas välja. Teistest maadest võib näiteks tuua riigid, kus aianduse areng on põllukultuurid täielikult välja tõrjunud.
Nii on näiteks USAs Kalifornias Sacramento orus tavateraviljade kasvatus täielikult lõpetatud, viljeldakse viinamarju, puuvilju, riisi. Hollandis ja Taanis on maisikasvatus paljuski tunginud endistele teraviljapõldudele. Samasuguseid majanduslikest huvidest lähtuvaid muutusi täheldame praegu ka Eesti teraviljakasvatuses.
Rapsi kasvatatakse liiga palju
Rapsi kasvupinna suurenemisel on tähtis tema osatähtsus külvikorras. Rapsi kasvatamisel on soovituslik kasvatussagedus mitte tihedamini kui viie-kuue aasta järel. Kahel viimasel aastal on rapsi osatähtsus ületanud üle 20% külvipinnast ehk Eesti keskmisena kasvatatakse sagedamini kui iga viie aasta järel, rapsikasvatuseks soodsamatel põldudel aga veelgi sagedamini.
See on juba viinud rapsi kahjustavate haiguste, eelkõige valgemädaniku ning kahjurite esinemise ning nende tekitatud kahjude suurenemisele. Haiguseriski vältimiseks ei ole edasine rapsipindade Suurenemine soovitatav.
Eesti sisemaine teraviljatarbi-mine on olnud hulk aastaid enamvähem stabiilselt ca 700 000 tonni. Alates 2006. aastast on Eestis teraviljasaak püsivalt ületanud sisemaist tarbimist. Suurenenud on viljaeksport, mis viimasel neljal aastal on ületanud importi ja ulatus 2009. aastal 320 478 tonnini.
Odra kasvupinna vähenemine toob kaasa probleeme
Väga tähtis on teravilja tootmise-tarbimise, ekspordi-impordi vaheline suhe, mida iseloomustab varude mahu dünaamika. Viimaste aastate varud on olnud väikese langustrendiga, olles 1,5 kuni 2 kuu tarbimise tasemel.
Varude osas suurt vähenemise võimalust ei ole, muidu peame näiteks ebasoodsast ilmastikust tingitud saagi vähenemise korral vähendama eksporti või suurendama vilja sissevedu.
Vaadeldes eraldi odra kasvatamist ja kasutamist, on selgelt näha kasvatamise suurenemine ning väikese langustrendiga sisemaise tarbimise vähenemine. 2006. aastal hüppeliselt suurenenud eksport on jäänud samale tasemele püsima ning arvestades hetkel odra üleküllust maailmaturul, võib eeldada isegi selle teatavat langust tulevikus.
Kõik see on viinud laovarude mõningasele suurenemisele. 2009. aasta varu 66 783 tonni moodustas 20% kogusaagist ja on kolme kuu tarbimise vajadus.
Normaalsete saagiolude korral ei tohiks odra kasvupinna kuni 10% vähenemine tuua kaasa olulisi probleeme odra tarbimises. Odra kogusaagi vähenemine pinna suurema vähenemise või saagilanguse tõttu võib kergesti viia odra negatiivse bilansini ja kodumaise odra puudujäägini.
Oder on oluline eelviljana tali-viljadele, heintaimede katteviljana ning tähtsal kohal koristuskonveieris. Odra kasvupinna suure vähenemise korral võivad lisaks odra puudujäägile tekkida ka agronoomilised probleemid külvikordade koostamisel.
