Tallinnas Riigikogu konverentsikeskuses 25. oktoobril peetud konverentsil kuulutati konkursi “Aasta Põllumees 2016” tiitlivõitjaks Lembit Paal Jõgevamaalt. Võitja pälvis ajaloolise „Külvaja“ kuju koopia. Lembit Paal peab Jõgevamaal AS-s Pajusi ABF tuhandepealist piimakarja, taastab Pajusi vallas ajalooväärtusega hooneid ja edendab külaelu.

Piimatoodang on põllumajandusettevõttes üle 9000 kg lehma kohta aastas, maad kasutatakse 2300 ha. Ettevõttes on nüüdisaegne tehnoloogia, rekonstrueeritud tootmishooned ja uuesehitised.

Lembit Paal juhib ainuomanikuna aktsiaseltsi Pajusi ABF. Lisaks majandab ta koos firmadega OÜ Pajusi Mahetootmine ja Pajusi Lihaveise Kasvatuse OÜ, kus omanikena on kaasatud ka Lembitu tütar ja poeg. Lisaks lüpsilehmadele ja 950 noorloomale peetakse läbi tütarfirmade 200 lihaveist. Teravili kasvas tänavu 860 ha-l.

Suure ajaloohuvilisena restaureerib Paal hooneid ja kogub vanavara muuseumikogudeks. Lembit Paal on ka Pajusi küla ettevõtmiste üheks eestvedajajaks, koos külarahvaga on korrastatud mõisapark ja Pajusi küla, ehitatud külaseltsile oma maja, korraldatakse ajaloolisi rehepeksupäevi.

Metsamajandus ja hoonete restaureerimine käib Paalakalda OÜ kaudu. Paali restaureeritud Pajusi mõisa ait-kuivati pälvis muinsuskaitseseltsilt aastapreemia 2015. aastal. Tänavu aasta algul pälvis Lembit Paal Valgetähe teenetemärgi põllumajanduse ja kohaliku elu edendamise eest.

Foto: Sven Arbet

aasta-pollumehe-2016-kandidaat-tanel-bulitko-eesti-touloomakasvatuse-u-74935587

Tanel Bulitko on Eesti tõuaretuse aastatega juhtinud Euroopa tippu ja avanud meie tõuloomade müügiks uusi turge Türgist Usbekistanini. “Eestis on alles veel 89 000 lehma ja vähenemine jätkub kiires tempos. Ostjaid tuleb Venemaalt, Türgist, Gruusiast ja mujaltki, enamik tahab vaid tiineid mullikaid, lüpsilehmi õnnestub müüa peamiselt Poolasse,” selgitas hetkeseisu Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) juhatuse esimees Tanel Bulitko.

Ühelt poolt kureerib ta aretustöö järjepidevust, et veiste omadused üha paraneksid, teisalt organiseerib tõumullikate müüki välisriikidesse ja kodumaistele tootjatele. Aga viimasel ajal tegutseb ta otsekui rindejoonel. Sest nüüd tuleb Bulitkol leida ostjaid ka neile loomadele, kelle omanikud hakkavad piimatootmisega lõpparvet tegema. ETKÜ juhataja nendib, et praegune piimakriis võib seada meie tõukarjade aretuse ohtu, sest juba jõuavad müüki ka suured mitmesajapealised piimakarjad.

Jõudluskontroll on tõuaretuse aluseks ja seal on 95% Eesti lehmadest. Nii et jõudluskontrolli aluseid lehmi on praegu alles vaid 84 000. Keavas, kus on Eesti veise-aretuse keskus, tegutsetakse aga jätkuva innuga, et võimaldada tootjatele tippklassi aretust.

Euroopas parimate seas

Eesti piimakarjad oma kõrge piimatoodanguga on Euroopas Taani järel teisel kohal, see on üks aastakümnetepikkuse oskusliku aretustöö näitajaid. Selles on suur osa ka ETKÜ juhil Tanel Bulitkol, kes on osanud kodumaist aretustööd juhtida missioonitundega. “Oleme Euroopas esirinnas, sest ligi 95 protsenti lehmadest on meil jõudluskontrollis, see näitab loomakasvatajate korrektsust, aretustöö järjepidevust ning teadlikkust karjapidamise korraldamisel,” rääkis Bulitko.

Just ETKÜ kaudu saavad karjad väärt pullide spermat oma aretustööks ja läbi selle firma korraldatakse ka tõumullikate müüki nii Euroopasse kui Aasiasse.

1990. aastatel riiklike aretuskeskuste ja seemendusjaamade erastamisel soovisid välismaalased need ära osta, ent õnneks suudeti see toonaste põllumajandusjuhtide abiga ära hoida. Eesti sai säilitada oma spermatootmise ja tõupullide kasvatamise. Aretustööga on Bulitko seotud juba üle paarikümne aasta. Pärast põllumajandusülikooli lõpetamist 1995. aastal tuli ta ETKÜsse tööle aretusspetsialistina. Toona oli see mustakirju karja aretusühistu, mis asutati 1993.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimeheks valiti Bulitko 2000. aastal. Sellest ajast peale on üks tema põhiülesandeid meie tõukarja aretust hoida ja edasi arendada, samuti leida väärt tõumullikatele korralikke turge välisriikides. Aastate jooksul on ta suutnud ühe mütsi alla koondada holsteini ja punase karja aretustöö, nüüdseks on juurde tulnud ka lihaveisekasvatus.

ETKÜ spermalabor ja aretusmaterjali tootmise süsteem (spermalabor ja pullide valimine ning pidamine) sai Euroopa Liidu ametliku tunnustuse juba 2001. aastal. Praegu koondub tulundusühistusse ETKÜ üle tuhande tootja. Keavas on seemendusjaama lautades 170 tõupulli. Neilt toodetakse aastas umbes pool miljonit doosi spermat, mis läheb karjaaretuseks üle Eestimaa, samuti ekspordiks. Tänu koostööle juhtivate aretusmaadega – nagu Holland, Taani, USA ja Kanada – saavad meie karjakasvatajad kasutada tipp-aretusmaterjali.

Tõstab tõuaretuse mainet

Tanel Bulitko on loomult optimist, ka kõige raskemates olukordades leiab ta väljapääsu. See mees on aastatega teinud väga suure töö, avades meie tõuloomade müügiks uusi turge välismaal. Eesti oli Euroopas esimene, kes suutis oma tõuloomad 2010. aastal Türki saata. Tõuloomi on müüdud peamiselt kolmandatesse riikidesse – Venemaale, Valgevenesse, Usbekistani, Gruusiasse. Aga tõupulle ja spermat on müüdud ka Lätti, Leetu, samuti Saksamaale ja mujale Kesk-Euroopasse.

Bulitkot teeb kurvaks, et osa piimatootjaid ei taha enam oma karju seemendada, kuna plaanivad piimatootmise lõpetada. Nii osteti eelmisel aastal Keavast 10 000 doosi vähem spermat. Samas on tõuveiste eksport rekordiliselt kasvanud. Kui varem müüdi aastas umbes 1400 tõuveist, siis viimase aastaga juba 4000 veist.

“Kõik tõuloomad müüakse välismaale meie vahendusel ja nende eest saab ka paremat hinda,” selgitas Bulitko, sest meie lehmad lüpsavad hästi ja loomad on terved.

“Tõuloomaturg on meil väga hea, samamoodi eksporditakse ka meie pullide spermat, kuna maine on hea,” on ETKÜ juhataja rahul. Uueks sihiks aretuses peab ta looma paremat tervist.

Miks müüme tipplehmi?

“Eesti piimakarjad on teisel kohal Euroopas. Iga välisriiki müüdud lehm on tipplehm – see on masendav, mida me teeme!” tilgub Bulitko süda verd, nähes kauaaegset kodumaist karjaaretust mööda Euroopat ja kolmandaid riike laiali valgumas.

Bulitko lisas, et piimandus on läbi ajaloo olnud Eesti põllumajandusele hea ekspordiartikkel. Ta tõi esile, et viimasel ajal Hollandis lehmade arv tõuseb, samuti Lätis, Leedus ja mujal. Sellist massilist piimatootmise lõpetamist nagu Eestis, pole kusagil mujal. Isegi mitmed eliitfarmid on juba lõpetanud. Põlvkonnad on vahetunud, farmides on uus tehnoloogia, robotid, paljud noored on tulnud piimandusse, aga nüüd nad kõik pettuvad.
“Meie riik peaks piimatootjaid aitama!” rõhutas Tanel Bulitko. Tema suur soov on see, et riigijuhtidel oleks suurem usk piimatootjatesse ja soov, et kodumaine piimatootmine säiliks.

Loe Maalehest lisaks: http://digileht.maaleht.delfi.ee/maamajandus/tanel-bulitko-meie-toukarjad-ei-tohi-havida?id=74841379

Noor talunik Ave Haamer võttis vanemate talupidamise hiljuti üle. Nüüd juhib ta täistsükliga seakasvatust, lisaks arendab ühe omanikuna ka tootjate ostetud Vastse-Kuuste lihatööstust.

Moodne Haameri talu sigalakompleks püüab Põlvamaal Viluste külas pilku juba kaugelt, kõrgudes otsekui helesinine kaubanduskeskus põldude keskel. Aastas toodetakse siin ligikaudu 8500 nuumsiga.

Kogu selle ettevõtte majandamise eest vastutab Haameri talu noor perenaine Ave Haamer.

“Minu ema ja isa alustasid selle taluga 1990. aastal. Pärast isa surma eelmisel aastal jäi kogu talupidamine minu õlule,” selgitas talupere vanem tütar Ave.

Ave on talutoimetuste keskel üles kasvanud ja lapsest saati kõigis töödes kaasa löönud. “Seakasvatus sai omal ajal alguse meie koduhoovist, kus laste ülesandeks oli sigadega majandamine ja igapäevased talutööd,” rääkis Ave.

Ka praegu pole kogu talumajandus üksnes õblukese kaunitari õlgadel.

Ave Haameri kõrval hoolitseb tema elukaaslane Jürgen Vija talu masinapargi ja logistika eest. Ave tädipoja Karel Kald-oja õlul on kõik põllul toimuv –taimekasvatus, väetiste planeerimine ja põllutööd.

Kõik kolm noort on õppinud Eesti Maaülikoolis ning viivad nüüd oma teadmisi ellu peretalus, kus juba üle 25 aasta on tegeldud seakasvatuse ja teraviljatootmisega.

Ave ja Jürgeni peres sirgub kaks tütart: seitsmeaastane Britt-Marii ja viieaastane Gete-Ly. Lapsi aitab hoida Ave ema Ene, kuna talutööd ei kesta peaaegu kunagi ainult kella kaheksast viieni.

Kõrgharidusega seakasvataja

Ave Haamer omandas majandusarvestuse ja finantsjuhtimise bakalaureusekraadi Eesti Maaülikoolis, õppis mõnda aega edasi ka magistriastmes, kuid siis asus tööle raamatupidajana eri firmades, olles samal ajal ka Haameri talu tegemistega kursis ja aidates oma teadmistega talus nii palju kui võimalik.

2008. aastal tulid noored – raamatupidamisoskustega Ave ja metsatööstust õppinud Jürgen – maale tööle. Samal aastal hakati rekonstrueerima ka talu omanduses olevat kunagist kolhoosi sigalat.

Ave meenutas, et alates 1997. aastast, kui tema vanemad Heiki ja Ene Haamer alustasid talupidamisega, oli tema kohustuseks isa abistamine kõiges paberimajandusega seonduvas, olgu selleks siis arvete väljastamine, sissetulevate arvete kontroll või registreerimine. “Olin ninapidi juures ka külviplaanide tegemisel ja põllutöödel,” rääkis oma lapsepõlvest Ave.

Alates 2011. aastast oli Ave oma perega neli aastat Soomes. Sealne töö raamatupidajana ja audiitori assistendina andis talle hoopis teise elukogemuse ning avardas maailmapilti. Tagasi Haameri tallu tuli noor pere 2014. aastal.

“Praegu on meil täistsükliga tootmisfarm – ise seemendame, kasvatame põrsad üles, nuumame ja müüme elussigadena lihatööstusesse,” selgitas Ave. Täistsükliga seafarmis vajab iga päev hoolt 4500–5000 siga.

2008. aastal valmis kaasaegne täisautomaatne eurosigala. Farm on Eesti Tõusigade Aretusühistu liige ja jõudluskontrolli teostatakse alates 1993. aastast. Tõuaretust tehakse seafarmis aretusprogrammi “Marmorliha” alusel.

Haameri talu sead müüakse Arke Lihatööstusesse ja Otepää lihatööstusesse Edgar, osa sigu on juba realiseeritud ka Vastse-Kuustes asuva ühistu Eesti Lihatööstus kaudu.

Üle Eesti levinud seakatk on pärssivalt mõjunud ka Haameri talule. Praegu ollakse õnneks siiski teises tsoonis, kuid ka see seab farmimajanduse rangema järelevalve alla.

“Kasumist rääkida ei saa, kaks aastat äärmiselt madalat sealiha hinda on ikka kõvasti kahju teinud, aga üritame ikkagi ots otsaga kokku tulla. Oleme kulusid kokku hoidnud ja kärpinud igalt poolt kus võimalik. Oleme ka loomade arvu vähendanud,” selgitas noor perenaine, kuidas talus on püütud ellu jääda.

Ta lisab veel, et teraviljasaak jäi tänavu samuti mullusest kehvemaks. Kuna vili läheb peamiselt oma loomade söödaks, on karta, et ka seda tuleb järgmise aasta kevadel hakata juurde ostma. Nii et kulude optimeerimist noorel perenaisel jätkub.

“Me tõesti soovime selle kriisiaja üle elada, et paari aasta pärast võiks uhkust tunda – ära tegime ja ellu jäime,” tõi esile Ave Haamer.

Arendavad Vastse-Kuuste lihatööstust

Sel suvel asutasid kümme seakasvatajat tulundusühistu Eesti Lihatööstus ja ostsid Vastse-Kuuste lihatööstuse, omanike ringi kuulub ka Ave Haamer. Igal liikmel tuli sinna oma raha alla panna. Kaasfinantseerijateks on Maaelu Edendamise Sihtasutus, samuti pangad.

Omandatud tööstusega on veel palju tegemist, enne kui täisvõimsusega saab tegutsema hakata. Remonditud on tööstushoone ruume, müügipunktis müüakse värsket liha ja valminud on ka esimesed proovivorstid.

“Meil pole veel oma brändi ja jaeketti veel ei pääse, kuna tuleb läbida vastavad komisjonid ja taotleda load,” selgitas hetkeseisu Ave Haamer.

Nii rabelebki talu üle võtnud noor pere mitmel rindel – püüab sigalat arendada ja tootjate oma lihatööstust turgutada.

“Ma tahan, et Eesti poliitikud saaksid aru: seda kätt, mis neid toidab, ei tohi hammustada, vaid seda tuleb hoida,” ütles noor ettevõtja.

Loomulikult julgustab ta ka teisi noori julgemalt maaettevõtlusega riskima. “Kui noored natuke pikemalt ette mõtlevad, küll nad siis leiavad, et maa ongi veel ainus koht, kus tulevikus elada kannatab,” tõi esile Ave Haamer.

MIS TOOB EDU

Kõrgharidus.

Julge tegutsemine.

Optimism ka kriisiajal.

KANDIDAAT AVE HAAMER

Veriora vald, Põlvamaa.

Haameri talu.

Seakasvatus, täistsükliga tootmises kasvatatakse aastas ligikaudu 8500 nuumsiga. Maad kasutatakse umbes 800 ha, sellest omandis on 400 ha. Loomasöödaks kasvatatakse nisu, otra, tritikut; müügiks hernest ja rapsi.

2008. aastal valmis rekonstrueeritud seafarm.

Keskkonnasäästlik majandamine.

Osaletakse seakasvatajate ühistulise tööstuse rajamises.

Pereettevõte.

14 töötajat.

ULVI AJALIK, maaettevõtluse ja finantsmajanduse konsulent:

KOMMENTAAR

Noor põlvkond jätkab pereettevõttes. Enne talu ülevõtmist tutvus Ave Haamer põhjalikult ettevõtlusega, uuris talu finantsmajanduslikke aspekte. Koos vaatasime üle põlluplaanid ja toetuse saamise võimalused. Kuna Ave oli juba isa tegutsemise ajal kursis kõigi talutöödega ja abistas talu dokumentatsiooni korrasolekul, siis ettevõtte juhtimise ülevõtmine tema töötamist talus raskemaks ei teinud. Ei kohkunud ta ära ka praeguse majandusliku situatsiooni ees, mis seakasvatust just ei soosi. Tootmisse on kaasatud kogu pere. Tänu rangete bioohutusnõuete järgimisele on seakasvatus Haameri talus jätkuvalt olemas. Ave Haamer suudab palju oma ettevõtlikkuse ja uutele väljakutsetele avatuse tõttu. Nii on ta koos teiste seakasvatusettevõtetega kahasse võtnud veel lisakohustused Vastse-Kuuste Lihatööstuse juhtimisel, et kindlustada oma toodangule ka turg.

 

Saare-Tõrvaaugu aiandi aednik Harri Poom teeb viinapuude võrdluskatseid, müüb aastas mitu tuhat viljapuude ja põõsaste istikut ning kogub tuntust haruldase kaktusekoguga.

Vändra valda Lüüste külla tõmbab aiahuvilisi nagu magnetiga, sest just siin tegutseb rahva seas tuntud aednik Harri Poom – korraldab õppepäevi, üllatab uute haruldaste taimedega. Siin aiandis saab näha kasvamas aprikoose, Pavlovski sidrunipuud või kaktuseid, samuti uudistada viinapuude sordikatsete tulemusi.

“Mingit suurtootmist meil pole, küll aga on suur huvi kasvatada lisaks istikutele ka eba-traditsioonilisi taimi,” rääkis Harri Poom, kes juhib aiandi tegevusi, katsetades juba aastaid ka eksootilisemate taimedega põhjamaistes tingimustes.

Siinsetes istandustes laiuvad mitmel hektaril õuna- ja ploomipuude istikud, kasvuhoonetes on üle saja viinamarjasordi ning köögiviljapeenardel katsetati suvel eri taimede-juurikate kooslusi.

Poomi sõnul annabki suvel sissetuleku istikukasvatus: marjapõõsaid, õuna-, ploomi- ja kirsipuid ostetakse peamiselt koduaedadesse. Samuti korraldatakse suve jooksul õppepäevi hobiaednikele, populaarsemad on viinamarjakasvatuse õppepäevad, mille seast on ees ootamas veel viinapuude sügislõikuse õppus.

Keemiaõpetajast sai aednik

Tartu ülikoolis keemikuks ja pedagoogiks õppinud Harri Poom töötas aastaid Vändra gümnaasiumis keemiaõpetajana. 1993. aastal sai ta tagasi Pärnumaal asuva Tõrvaaugu talu. Koos sõbra ja klassivenna Aivar Saarega asutasid nad Saare-Tõrvaaugu talu ning 1994. aastast hakkasid aiandusega tegelema. Alustati FIEna ja 2008. aastal vormistati tegevus osaühinguks.

Tegevust alustati õunapuuistikutega. Poom meenutab, kuidas esimesel aastal pandi kasvama 1500 istikut, neist edenes vaid 130. Ometi ei jätnud mehed jonni ja rajasid aastatega korraliku aiandustalu.

Nüüdseks on põldudel kasvamas ligi sadakond õunapuusorti, kõige rohkem ostetakse ‘Liivi kuldrenetti’, hästi lähevad müüki ka ‘Kasper’ ja ‘Pirja’. Pirni- ja ploomiistikuid on samuti valida eri sortide vahel, ploomidest eelistatakse rohkem ‘Avet’ ja ‘Liisut’.

Lisaks soovitakse osta ka perepuid, kus ühele alusele on poogitud mitu sorti, õunapuude kõrval on Harri Poom katsetanud ka pirni, kirsi ja ploomi perepuudega.

Ehkki vahepeal Poom loobus pedagoogiametist, töötab ta viimasel ajal jälle koolis, seekord Juurikaru põhikoolis. Mitte iga kool ei saa uhkustada nii mitmekülgsete huvidega õpetajaga. Kõige haruldasem on aga mehe kaktusekogu, mis 500 taksoniga on suurim Eestis. “Äri polegi minu peamine eesmärk, tahan uurida põhjalikumalt, kuidas kasvavad eksootilisemad taimed meie oludes,” rääkis Poom.

Uurib viinamarjasorte

Viimastel aastatel on aednik pühendunud ka viinamarjasortide uurimisele. “Inimeste huvi viinamarjakasvatuse vastu on suurenenud, istandikke rajatakse nii Muhu saarele kui Lõuna-Eestisse. Kõige suuremad pinnad on veiniviinamarjade all ja kasvatajaid tuleb järjest juurde,” rääkis Harri Poom.

Nii rajatigi 2011. aastal Saare-Tõrvaugu aiandisse koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega viinamarjasortide võrdluskatse, et välja selgitada, millised sordid sobiksid meie oludesse kõige paremini.

Saare-Tõrvaaugu aiandil on viinamarjade all 0,14 hektarit. Katsesse on võetud paarkümmend viinapuusorti, kus tuntud sortide kõrval on ka päris uudseid, mis esmakordselt Eesti mulda saanud.

Taimed on istutatud 50 meetri pikkustesse kiletunnelitesse ning need talvituvad avamaal talvekatte all.

“Päris täpselt ei tea, millised sordid end äriliselt ära tasuvad. Katsetama peab mitu aastat, enne kui saab sordile lõpliku hinnangu anda,” rääkis aednik. Ta selgitas, et viinapuud hakkavad alles kolmandal aastal saaki andma, neljandal-viiendal aastal tuleb täissaak. Poom lisas, et need sordid, mis ei sobi, kõrvaldatakse katsest.

“Üks asi on sordilehelt lugeda, kui head omadused viinapuul on, aga kui istutad ning kasvatad viis aastat, siis on võimalik, et see sort üldse meie tingimustesse ei kõlba.”

Viinamarjaistikutest ostetakse temalt kõige rohkem paremaid omadusi näidanud sorte, näiteks ‘Somerset Seedlessi’, mis on vastupidav ja saagikas, nõutud on ka läti sort ‘Zilga’, samuti ‘Canadice’, mis hästi sobib äriistandusse ja ‘Swenson Red’ kui suurepärane lauamari.

“Otsime äriaeda sobivaid lauaviinamarja sorte, nii et viinapuud peavad olema vastupidavad haigustele ja talvele, nad peavad andma sellise kvaliteediga marja, mida saab müüa,” loetles Harri Poom tingimusi, millele uuritavad taimed peavad vastama.

Viinapuude omadusi uurides ei jäta Poom tulemusi enda teada, tema viinamarjakoolitused on rahva seas väga nõutud. Harri Poom on tunnustatud aednik, kes teeb oma tööd südamega ning oskab oma teadmisi huvitavalt ja põhjalikult ka teistele edasi anda.

Küllap tänu ka Harri Poomile on viinapuud aasta-aastalt jõudnud üha rohkematesse koduaedadesse.

HARRI POOM
Saare-Tõrvaaugu Aiand OÜ.

Vändra vald, Pärnumaa.

Viljapuude ja marjapõõsaste istikute kasvatus ja müük.

Viinamarjasortide võrdluskatse, istikute ja marjade müük. Katses 17 sorti, kollektsioonis üle saja, neist paarkümmend avamaasorti.

Maad on omandis 22 ha, viljapuuistandikud 3 ha-l, puukool 1 ha-l, katmikala aiandus 0,14 ha-l.

Aianduskoolituste, õppepäevade ja ekskursioonide korraldamine.

Üks palgatöötaja.

KOMMENTAAR

Jaan Kivistik, Räpina aianduskooli õppejõud:

Harri Poomil on palju väärt omadusi. Harrit iseloomustab suur töövõime. Sajad viinamarjasordid kasvuhoonetes, suur kaktuste ja tsitruste kollektsioon. Arvukalt läbiproovitud arbuusi-, meloni- ja tomatisorte. Seda igapäevase puukooliaedniku ja kooliõpetajaameti kõrvalt. Kõik ilma piirideta töö ja harrastuste vahel. Tühisõnadeta, oma kogemustele tuginev aianduse propageerija ja õpetaja õppepäevadel, laatadel ning oma trükiste kaudu. Hea sõnaseadja. Võõrkeelte valdamine teeb temast maailmakodaniku, kes on Eestit esindanud põhjamaise viinamarjakasvatuse rahvusvahelistel konverentsidel. Meeldiv kaasteeline, kelle poole võib ikka nõu ja abi saamiseks pöörduda.

MIS TOOB EDU
Suur töövõime.

Töö ja harrastuste ühendamine.

Hea võõrkeeleoskus ja rahvusvaheline suhtlus.

Kadarbiku Köögivili OÜ toodab aastas 9000 tonni porgandit, kapsast ja teisi aedvilju, millest osa töödeldakse ettevõtte Ääsmäe tootmiskompleksis mahladeks, smuutideks, köögiviljasegudeks.
Harjumaal Saue vallas käib kapsa- ja porgandikoristus täie hooga, kombainid mürisevad põldudel ja kastid saavad saaki kuhjaga täis.

“Porgandist on meil võetud kümmekond hektarit, kapsast 15 hektarit, nüüd õige köögiviljakoristus pihta hakkabki,” rääkis Kadarbiku Köögivilja OÜ tootmisjuht Ville Pak. Ta lisas, et tänavune saak on hea, aga kvaliteet selgub alles koristuse käigus. Kuna tänavune suvi oli märg ja külm, on porgand vesistes tingimustes kasvanud ja vajaks rohkem päikest.

Pak vastutab firmas põldude eest, kasutuses on tänavu üle 700 hektari. Viljavahelduseks on pandud kasvama ka teravili. Porgandi all on tänavu 110 ha ja kapsas kasvab 65 hektaril.

“Oleme kindlasti suurimad porgandi- ja kapsakasvatajad, pool meie toodangust läheb töötlemisse, pool müügiks. Müüme kõigis kaubakettides ja saadame oma tooteid ka Lätti, Leetu, Soome,” tõi Pak esile.

Lisaks porgandile ja valgele peakapsale kasvab tänavu põldudel veel lillkapsas, hiina kapsas, spargelkapsas, peet, kaalikas. Viljavahelduseks kasvatatakse nisu ja otra, mis müüakse Scandagrale ja Baltic Agrole.

“Ainult kombaini ja külviku pidin juurde soetama, muu masinapark on mul olemas,” ei näe köögiviljakasvataja probleemi selles, et nüüd ka teravili põldudel kasvab.

Tegutsevad kogu perega

Ville Pak on kuulsast Kadarbiku köögiviljakasvatajate dünastiast. Kogu Pakide pere – Ants ja Siiri koos poegade Ville ja Veiko ning nende abikaasadega – töötavad ühises pereettevõttes, aastakümnetega on Kadarbiku kaubamärk tõusnud meie köögiviljamaailmas üheks tuntumaks.

Soomes põllumajanduskooli lõpetanud Ville Pak tuli põllumajandusse 1993. aastal. 2004. aastal jõuti 300 hektari köögiviljani ja kasvatati 22 eri kultuuri.

“Praegu kasvab meil hoopis vähem kultuure ja kasvu eriti pole, sest meid piirab köögiviljamaa nappus,” rääkis Ville Pak.

Suure ja eduka ettevõtmise asutaja on tema isa Ants Pak, kes kunagise Ääsmäe sovhoosi peaagronoomina alustas oma köögiviljakasvatust 0,5 hektaril. Pak rajas Kadarbiku talu Saue valda Tuula külla 1989. aastal ja talle kuuluvad FIEna põllud ja hooned.

“See oli jube töö,” on talu algusaegu meenutanud Ants Pak – ise pead kasvatama, ise müüma, ise kõik turud läbi käima kuni Leningradini välja.

Kadarbiku Köögivili OÜ asutati 2004. aastal. Nüüdseks on isa Ants suurematest tegemistest kõrvale tõmbunud ja kontsernis juhatavad vägesid tema kaks poega. Noorem poeg Ville vastutab tootmisjuhina põllul kapsa, porgandi, salatite kasvamise, koristamise ja ladustamise eest. Vanem poeg Veiko on ettevõtte müügijuht, kes kureerib aiavilja töötlemist ja turustamist.

Aastakümnetega on põllumaade kasutamine tunduvalt laienenud.

“Kõige kaugemad põllud on praegu Kiilis, Nissis, Vasalemma külje all. Kohapeal on maapuudus väga suur, oleme ju Tallinna külje all ja kvaliteetseid maid on väga vähe,” selgitas Ville Pak.

Köögivili raske põllutööga
Pereettevõtte omanduses on Ääsmäe kompleks, see on ehitatud-renoveeritud kaasaegseks töötlemis- ja ladustamiskeskuseks. Aastas töödeldakse siin üle miljoni liitri mahlu nii omakasvatatud köögiviljadest kui ka imporditud segudest.

Viimatine suurem investeering oli tootmishoone rekonstrueerimine PRIA abiga ligi miljoni euro eest. Ettevõte kasutab kõrgtehnoloogiat. Nii suudetakse hiljaaegu ehitatud külmlaos temperatuuri, niiskust, külmutusseadmete tööd interneti teel reguleerides hoida aiavilja õigetes säilitamistingimustes kuni järgmise suveni.

“Hobi korras kasvatavad eestlased kõike, aga põhitööna on kasvatajaid väga väheks jäänud,” tõdes Ville Pak. Avamaa köögiviljakasvatus on töömahukas keeruline valdkond, kus palju sõltub ka ilmastikust. Laienemast takistab turu väiksus, sest odav importvili surub peale.

“Eesti tootjad suudaksid sajaprotsendiliselt varustada oma rahva nii porgandi, peedi, kapsa kui kartuliga, aga ei saa, sest meil tuleb konkureerida odava sisseveetava köögiviljaga,” selgitas Pak. Ta tõi näiteks Soome, kus samade kuludega toodetud porgandi hind on 1 euro/kg, aga Eestis 30 senti/kg. Samal ajal ei suuda meie köögiviljakasvataja kolm korda odavamalt toota. Kõrgemat hinda ka ei saa küsida, sest siis veetakse odavam porgand Lätist sisse.

Et turul püsida, on pere aastatega oluliselt mahtu kasvatanud ja omatöödeldud mahlade-smuutidega turgu juurde võidelnud, on investeeritud uutesse tehnoloogiatesse ja seadmetesse.

“Köögiviljakasvatus pole kullakaevamine, see on raske töö, aga muud me ei oska teha,” ütles Ville Pak.

 

Tänavu pälvis parima maakarjakasvataja tiitli Pahkla Camphilli küla erivajadustega inimeste tegevusjuhendaja ja loomakasvatusjuht Reet Loorits, kelle käe all kosuvad maatõugu lehmad.
Raplamaal tegutsev erivajadustega inimeste küla on kui väike kogukond, kus elatakse peredena koos – juhendajad ja intellektipuudega täiskasvanud ning külaelanikud. Neid on siin külas paarkümmend.

Igapäevatöö käib Pahkla Camphillis nagu peretalus: peetakse lehmi, kasvatatakse vilja, tehakse heina. On oma köögiviljaaed, marjapõõsad ja õunapuud.

Küla juurde on asutatud Farmi osaühing, kus töid ja tegemisi juhivad farmer Kalju Raud ja Wiebe Soepboer Hollandist ning Reet Loorits, kes on õppinud agronoomiks ja nüüd vastutab peamiselt karjakasvatuse eest.

“Mul on endal puudega laps, 18aastane Downi sündroomiga poeg, seetõttu ma siia tööle tulingi. Nii oskan paremini erivajadustega inimestest aru saada,” teatas Reet Loorits, kes töötab siin alates 2009. aastast.

Parim karjakasvataja
Reet Loorits on ise Tallinnas kasvanud. Pärast keskkooli lõpetamist õppis ta EPAs agronoomiks, töötas Saku maaviljelusinstituudis ja hiljem läks Võrumaale vanaisa talu pidama. Pahkla Camphilli külla tuligi Loorits tööle peamiselt oma puudega poja tõttu.

“Minu poeg siin külas veel ei ela, sest kogukonnas elamise teenusel on suur järjekord,” nentis Loorits.

Reet Looritsa esitas tänavusele aasta põllumehe konkursile kandideerima Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (EK Selts), kellelt pälvis Loorits ka tänavu parima karjakasvataja tiitli.

“Sellises farmis töötamiseks on Reet parim, ta oskab külaelanikega koostööd teha,” toob esile Pahkla Camphilli küla juhataja Tiit Timmermann.

“Meie farmis on vajalikud kaks asja: esiteks, et oleksid asjatundja põllumajanduses ja teiseks, et sul oleks õige hoiak inimeste suhtes, et sa teaksid, kuidas eriliste inimestega ümber käia. Reedal on need mõlemad oskused olemas, seetõttu on ta meie jaoks kuldaväärt inimene,” kiitis kolleegi sakslanna Katarina Seeherr, kes on selles kogukonnas töötanud pikka aega.

Reeda hoolealused, maatõugu lehmad, on kõik hästi hoitud, neid poputatakse siin lemmikloomadena. Tõufarmina on see kari tunnustatud juba 2004. aastast. Praegu on maatõugu lüpsilehmi kokku üheksa, lisaks noorkari. Loomad nosivad vabalt karjamaadel ja käivad kaks korda päevas laudas lüpsil.

Lehmade piimatoodangu kasvu üle 5000 kg lehma kohta paneb Loorits oskusliku tõuaretuse arvele, mida ülima täpsusega tehakse koos EK Seltsiga.

Maakari sööb peamiselt heina, lisaks antakse juurde rapsikooki, samuti tehakse omakasvatatud viljast mitmesuguseid segusid.

“Kui hakkaksime ka jõusööta ja silo söötma, oleks toodang veelgi suurem, aga praegu meil selliseid võimalusi pole,” nentis loomakasvatusjuht.
Peale loomakasvatuse tegutseb Loorits ka piimaköögis, kus valmistatakse maakarja lehmade piimast mitut sorti juustu, sõira, kohupiima ja jogurtit – kõik oma inimeste kogukonna tarbeks. Vähesel määral müüakse ka toorpiima naabritele.
“Mul on loomakasvatus, PRIA paberimajandus, piimaköök ja sotsiaaltöö,” loetles parim maakarjakasvataja oma tegevusi.

Maakarjal on tervendav mõju
Reet Looritsa sõnul on maatõugu lehmi hea pidada, sest loomad on rahulikud ja mingit probleemi pole saada neid kahel korral päevas lüpsile.

Ka Pahkla Camphilli küla juhataja Tiit Timmermann tõi esile, et maakarja hakkasidki nad kasvatama seetõttu, et need loomad sobivad kõige paremini küla erivajadustega inimestele. Nudipäised maatõugu lehmad pole erivajadustega inimestele nii ohtlikud, nad on väiksemad ja hoopis rahulikumad kui holsteini tõugu lehmad. Välimuselt hele, otsekui päiksekarva maatõug pakub karjamaal silmailu.

Hipoteraapiast on palju räägitud. Maatõugu lehmade tervendavast mõjust saab aga aimu Pahkla Camphilli külaeluga tutvudes. Need oma põlistõugu veised aitavad puuetega inimestel tunda end täisväärtuslikumana.

See rahulikus rütmis sotsiaalne põllumajandus – loomade pidamine, köögiviljakasvatus ja marjaaed – pole aga paraku kättesaadav kõigile soovijatele. Selliseid külakogukondi puudega inimestele on maapiirkonnas üksikuid, järjekorrad kohtadele on pikad.

“Meie küla erivajadustega inimesed oskavad rõõmu tunda ka kõige väiksematest asjadest, kas või heast sõnast. Siin ei ole stressi selle pärast, et kellel on uhkem auto. Nad on õpetanud ka mind maailma teistmoodi vaatama ning hindama elu tegelikke väärtusi,” ütles Reet Loorits.

Ta lisas, et selline looduslähedane elustiil – külaelu kui vanaema talus – mõjub ka loomade tervisele hästi. Nimelt lüpsavad maatõugu lehmad Pahkla Camphilli külas tunduvalt kauem kui mõne suurfarmi tippkarjas.

MIS TOOB EDU

Tegutsemine külakogukonnas peretalu põhimõttel. ? Majandamine rahulikus rütmis.

Missioonitundeline ettevõtlus.

REET LOORITS

Pahkla Camphilli küla Farmi OÜ.
Kohila vald, Raplamaa.
Maakarja kasvatus. Lüpsilehmi 9, noorkari 18.
Piimakarja aastalüps üle 5000 kg lehma kohta.
Maad haritakse 100 ha-l, sellest 15 ha on rendimaa. 50 ha on haritav maa, sellest 25 ha-l kasvatatakse teravilja, ülejäänu on rohumaa.
Piimast valmistatakse oma tarbeks juustu, kohupiima ja jogurtit.
Toorpiima müük vähesel määral.
Töö 30-liikmelises kogukonnas peretalu põhimõttel.

Tänuväärne töö maatõu säilitamisel

Alates 2009. aastast tegeleb Pahklas loomakasvatusega Reet Loorits. Aasta aasta järel on paranenud aretustöö tulemused, mis saavad väljundi heades söötmis- ja pidamistingimustes. Et aga tegemist on mahetootmisega, siis on siin söötmisel piirangud.

Sellest hoolimata oli 2015. a piimatoodang kasvanud juba 5047 kg-ni lehma kohta, kusjuures parimad lehmad annavad päevas 26-29 kg piima.

Praegu on Pahkla farmis 10 maatõugu lehma, 13 lehmikut ja 2 aretuspulli. Sellest karjast on müüdud häid maakarja lehmikuid ja aretuspulle ka teistesse majapidamistesse. On kiiduväärt, et Reet teeb oma tööd pühendumusega ja pole kordagi maininud, et on raske või et ei saa hakkama.

Läinud aasta tulemuste eest andis EK Seltsi juhatus meie rändhõbekarika Pahkla Camphilli küla Farmi OÜ-le tänuväärse töö eest eesti maatõu aretamisel ja säilitamisel. See on näide sellest, et ikka on võimalik hakkama saada, aga selleks peab olema hea tahe, järjekindlus ja töökus.

Käde Kalamees, Eesti Maakarjakasvatajate Seltsi tegevjuht

Tänavu presidendilt Valgetähe teenetemärgi pälvinud Lembit Paal peab Jõgevamaal tuhandepealist piimakarja, taastab Pajusi vallas ajalooväärtusega hooneid ja edendab külaelu.
“Meie majapidamine on nagu suur talu, kus tuleb kõike teha. Kui vaja, sorteerid loomi, lõikad metsa või ehitad karjaaedu. Rakendame inimesi paindlikult, vastavalt nende võimetele,” teatas Lembit Paal, kes annab Pajusi vallas tööd 43 inimesele.

Laia haardega põllumehel on firma kontori seinal suur kaart, kust ta kujukalt näitab, kus koplis on noorkari, kus lihaveised ja kuidas jooksevad tema hallatava maa piirid.
See mees mõtleb suurelt, enne kui midagi tegema hakkab. Mille ette võtab, viib perfektselt lõpuni.

Paal juhib ainuomanikuna Pajusi ABFi ja majandab firmadega OÜ Pajusi Mahetootmine ja Pajusi Lihaveise Kasvatuse OÜ, kus omanikena on kaasatud ka Lembitu tütar ja poeg.

Töö käib kui kellavärk

“Meie ettevõtte on kui kell. On suuremaid-väiksemaid hammasrattaid ja mina olen võib-olla see vedruke, kes natuke tagant keerutab, et kell ikka õiget aega näitaks,” iseloomustas Lembit Paal oma ettevõtet. Valla suurim tööandja rõhutas: “Meil on meeskonnatöö, on mõttekaaslased, mina üksi ei tee siin midagi.”
EPAst agronoomi diplomi saanud Lembit Paal tuli Pajusi kolhoosi peaagronoomiks 1980. aastate lõpul. 1993. aasta kevadel asutati kolhoosi ühe osakonna erastamisel aktsiaselts Pajusi ABF. Paal meenutas, et kolhoosi baasil moodustatud kolmest ettevõttest on nemad ainsana püsima jäänud. Aegade jooksul peeti firmas sigu, kasvatati kartuleid, praegu on spetsialiseerutud ainult piimatootmisele.

2001. aastal osteti Kalana suurfarm, mis oli väga halvas seisukorras. Alates 2012. aastast asuti järjest vanu laudahooneid rekonstrueerima, ühtaegu laiendati maad ja suurendati piimakarja. 2012. aasta lõpus valminud uuendatud Kalana farmikompleksis peetakse praegu üle tuhande lüpsilehma.

Firmajuht selgitas, et viimase nelja aastaga on AS Pajusi ABFi ja temaga seotud ettevõtetesse kokku investeeritud 9,6 mln eurot koos toetustega.

Praeguseks on kõik Pajusi ABFi omandis olevad farmihooned kas rekonstrueeritud või uusehitised.

“Kõik meie lüpsilaudad on soojustatud. Ehituslikust maksumusest tähtsam oli meile eelkõige loomade ja nendega tegelevate inimeste heaolu,” selgitas Paal.

Lehmi lüpstakse 2 × 16 kalasaba-lüpsiplatsil ja holsteini tõugu lehmade keskmine piimatoodang on üle 9000 kg lehma kohta. Paal leiab, et peale töötulemuste on väga oluline ka ettevõtte üldine heakord. Kõigi tootmishoonete ümbrus on suurepärases korras.

Ettevõte piirneb suures osas Põltsamaa jõega, mille kalda-alad on tihti üle ujutatud ja seetõttu tavatootmiseks sobimatud. Sellest tulenevalt otsustati 2009. aastal luua Pajusi Mahetootmise OÜ, mis kasvatab ligi paarisadat lihaveist.

“Meie eesmärk oligi võtta mõned lihaloomad, kes hooldaksid neid muidu kasutuna seisvaid rohumaid. Peale karjatamise oleme viimasel paaril aastal suurt tähelepanu pööranud lihaloomade tõuaretusele, et oleks võimalik tõumullikaid ka müüa.”

Tänavu on firmal teravilja all 860 ha maad. Teravilja ja maisi, mis on 300 ha-l, kasvatatakse eelkõige oma loomadele söödaks.
“Kui tavaliselt pole liigniiskus meie paestel maadel probleemiks, siis sel aastal on osa põlde tugevate vihmasadude tagajärjel nii pehmeks läinud, et koristada tuleb valikuliselt kõrgemate kohtade pealt,” rääkis Paal.

Piima müüb Paal TÜ Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu ja TÜ E-piima kaudu, praegu saab ta piimahinnaks 20 senti liitrist.

“Olen suur ühistufänn, usun väga ühistegemise jõudu ja kasulikkusesse, mistõttu pole põhjust ise kombinaatidega läbi rääkida,” rõhutas Lembit Paal.

Siiani pole suurt muret ka tööjõu saamisega, sest palk ja töötingimused on korralikud. Lisaks lauda- ja põllutöödele pakutakse tööd ka näiteks vana mööbli ja tehnika restaureerimisel ja mõisahoonete taastamisel.
Ajaloohuviline pillimees

“Ajaloohuvi ja rahvamuusika – need lähevad mulle väga korda. Ise olen lõõtspillimängija ja löön aktiivselt kaasa ka Viljandi lõõtspilliklubi tegemistes,” tõi esile Lembit Paal, kes leevendab tööpingeid pillimänguga. Kirgliku pillimehena annab ta ka noortele lõõtspilli algõpet ja aitab korraldada lõõtspillipäevi.

Palju rõõmu on Lembitul ka oma perest. Koos abikaasaga on nad üles kasvatanud kolm last. “Olen sellest aastast ka uhke vanaisa, mul on nüüd tore tütretütar,” tunneb ta uhkust.

Mees lisab, et väga südamelähedane on talle ka Pajusi küla ja selle korrastamine.

On imetlusväärne, millise innu ja huviga on see mees aastate jooksul kogunud ja restaureerinud vanavara unikaalseteks muuseumikogudeks, et säiliks meie taluajalugu. Paal on taastanud Loopre-Lepiku talu nüüdisaegseks ratsataluks, kus peetakse hobuseid ja ratsamaneežis saavad ümbruskonna noored õppida ratsutamist. Taluhoones on väljas eestiaegsed aukirjad, ajaloolised dokumendid-fotod, restaureeritud on talumööbel.

Lembit Paal oli aastaid Pajusi valla volikogu esimees, praegu on ta volikogu liige. Ta on Pajusi külaseltsi tegemiste üks eestvedaja. Üheskoos on korrastatud mõisapark ja Pajusi küla, ehitatud külaseltsile oma maja, Põltsamaa jõe äärde supelrand. Pajusi küla on pälvinud ka aasta küla tiitli. Põllumajanduse kõrvalt korraldas Paal viimased viis aastat eelkõige kooliõpilastele suunatud ajaloolisi rehepeksupäevi, tänavu peeti tema eestvedamisel esimest korda vanatehnikapäeva.

Paalakalda OÜ kaudu on Lembit Paal restaureerinud Pajusi mõisa ait-kuivati, mis on saanud kogukonna oluliseks kultuurinautimise kohaks. Ait-kuivati pälvis muinsuskaitse seltsilt aastapreemia 2015. aastal.

“Kui inimesed näevad, et küla areneb, ja seda ka väljastpoolt märgatakse, siis see motiveerib ka külaelanikke oma kodukandi heaks jätkuvalt pingutama,” ütles Lembit Paal.

LEMBIT PAAL

AS Pajusi ABF, Paalakalda OÜ.
Pajusi vald, Jõgevamaa.
Piimatootmine, 1040 lüpsilehma, noorkari 950. Piimatoodang üle 9000 kg lehma kohta aastas.
Maad kasutatakse 2300 ha, sellest omandis 1500 ha. 860 ha-l teravili, 300 ha-l mais, ülejäänud on rohumaad ja söödakultuurid.
Majandamine koos firmadega OÜ Pajusi Mahetootmine ja Pajusi Lihaveise Kasvatuse OÜ. 200 lihaveist, 8 hobust.
Metsamajandus ja hoonete restaureerimine Paalakalda OÜ kaudu.
Nüüdisaegne tehnoloogia, rekonstrueeritud tootmishooned ja uusehitised.
43 töötajat.
KOMMENTAAR
Kiida inimest ikka tema eluajal
2001. aastal oli Lembit Paalil 500 lehma ja piimakilogrammi eest sai ta veidi üle kolme krooni. 15 järgmise aastaga on ta kasvatanud Pajusi piimakarja rohkem kui tuhandepealiseks. Uus farm annab ja vajab ainult kvaliteetset tööd ning viljapõllud toovad saagi. “Kiida inimest ikka tema eluajal” – see on Lembitu üks oluline sõnum ja moto. Siinkohal kiidab töö selle tegijat veel lisaks.
Renoveeritud mõisakeskus, muuseum ja tänapäevane majapidamine – Lembit on loonud selle kõige tähtsama ehk sideme mineviku, oleviku ja kindlasti ka tuleviku vahele. Juured ja jalad on seal Pajusi kandis kindlalt maas.
RAUL SOODLA
Jõgevamaa Põllumeeste Liidu juht
MES nõuandeteenistus

www.pikk.ee

MESi nõuandeteenistuse konsulendid pakuvad põllumeestele ja maaettevõtjatele nõuandeid. Kui tegeled põllumajandusega ja kasutad vähemalt 0,3 ha maatulundusmaad ning oled registreeritud PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris, on sul võimalik MESi nõuandeteenistuse konsulentidelt toetatavat nõuandeteenust küsida. Lähemalt loe www. pikk.ee ja www.mes.ee.

Tartumaa talupidajate Andre juustufarmis valminud juustud pälvisid Brüsselis tähtsa rahvusvahelise auhinna.

Kambja vallas tegutsevad talupidajad Aivar Alviste ja Erika Pääbus trotsivad piimanduskriisi, tootes oma talus üksnes kvaliteetseid Gouda tüüpi juuste. Talulaudas on robotlüpsil 180 lehma ja osa piimast väärindatakse oma talumeiereis.

Üllatav on see, et piimakarjakasvatajad on tegutsenud juustumeistritena vaevalt aasta, ometi on nende juustukerad juba komeedina rahvusvahelisse toidumaailma lennanud. Nimelt pälvisid selle talu juustud Andre Eriline ja Andre Grand sel kevadel Brüsselis rahvusvahelisel konkursil Superior Taste Awards suure tunnustuse.

“Andre Grand hinnati maksimumi ehk kolme kuldtähe vääriliseks, Andre Eriline sai kaks kuldtähte. Hindajateks olid rahvusvahelised tippkokad ja sommeljeed,” teatas peremees Aivar Alviste.

Konkureerida tuli erinevate juustudega üle euroliidu. Tunnustus on seda magusam, et varem pole Eesti juustud nii tähtsaid auhindu napsanud.

Kes on korra Andre talu juuste maitsnud, see ei imestagi – eriline ja hõrk maitse tõstab selle talu toodangu kõvasti esile.

Ehitas oma juustukoja

Aivar Alviste on Tartumaal Kambja vallas pidanud piimakarja juba 18 aastat, viimased viis koos elukaaslase Erika Pääbusega. 2012. aastal soetati neli Lely Astronaudi lüpsirobotit ja karja suurendati 180 lüpsilehmani. Ometi polnud robotid Alviste jaoks tootmise tipp, vaid seatud on üha kõrgemaid sihte. Unistus oli oma juustukojast ja omatoodetud juustudest ning seda nüüd koos elukaaslase Erikaga innukalt arendataksegi.

“Saime aru, et selliste piimahindade juures on kaks võimalust: lõpetada või leida oma nišš,” teatas peremees. Nii otsustaski Andre talu pererahvas mõned aastad tagasi oma piima väärindama hakata. Turgu uurides leidsid nad, et kiirtooted neile ei sobi. Valik jäi juustu peale. Juustutegu käis pererahvas oma käe peal õppimas nii Hollandi kui ka Itaalia meistrite juures.

Pangad ei tahtnud neile esialgu meierei rajamiseks laenu anda, vaid soovitasid hoopis piimakarja suurendada. Ometi ei jätnud peremees jonni, vaid alustas juustukoja ehitust omavahenditest. Tagantjärele leiab ta, et sai õigesti tehtud, sest ainult toorpiima müügi juurde jäädes oleks ka see talu praegu madala hinna tõttu suurtes raskustes.

Juustukatla ja pastörisaatori ostmiseks saadi 2014. aasta suvel LEADERi toetust. Meierei ehitust on laenuga toetanud ka Maaelu Edendamise Sihtasutus, kokku on meierei maksma läinud umbes 450 000 eurot.

Riskantne investeering piimanduskriisi ajal on peret pinnal hoidnud, sest Andre Farmi juustud koguvad oma kvaliteedi ja hõrgu maitsega üha enam tuntust ja turg laieneb.

Praegu pakutakse müügiks noort juustu (Minid ja Classic) ning noort laagerdunud juustu kolmekuuse laagerdusega (Grand, Eriline, Forsite). Andre Grand Old laagerdub vähemalt kuus kuud, selle juustu maitses on tunda kerget karamelli ja pähkli maitset.

Eelmise aasta 20. augustil pandi käima esimene juustutegu, nii et nüüd on ka vabariigi taassünnipäeva juust aastase laagerdusega valmis.

Andre talu pererahvas on rahul, et nende laudas ei lüpsa kõik 180 lehma kahjumit. Piima toodetakse umbes 120 tonni kuus, sellest kolmandik läheb oma juustukotta. Ülejäänud piim müüakse TÜ Laeva Piim kaudu Võru juustutööstusele.

Andre juustukojas valmib iga kuu umbes 3–6 tonni juustu, samas on juustukoja võimekus väärindada kogu omatoodetud piim.

Kuidas valmib hea juust

Talujuustud valmivad traditsiooniliselt vaaba all puuriiulitel, juusturetseptid on pererahvas ise koostanud.

“Meil on siht silme ees, et juustuks läheks ainult stressivaba terve piim,” selgitas peremees Aivar, et väga olulised on peale juustumeistri töö ka hoolega kasvatatud sööt ja hästi hoitud loomad.

Alviste rõhutas, et kõik algab loomasöödast. Parem oleks, kui lehm saaks ainult heina. Kui antakse silo, siis ei tohiks seal sees olla grammgi liblikõielisi, eelistada tuleb esimese niite silo ning see peab olema ka kuiv.

“Kui tahad head juustu saada, peab piim magus olema ja lehm peab piima ise ära andma, teda ei tohi robotisse ajada,” selgitas Alviste, et nende loomad lähevad ise lüpsile. Neid ei pea lüpsma ajama, sest loomad ei tohi olla stressis. Kui söötmisega on kõik korras, siis külastavadki loomad lüpsirobotit meelsasti.

“Juustupiim peab olema stressivaba,” rõhutas peremees.

Perenaine Erika Pääbus lisas, et nad kasutavad juustuteos kõige kvaliteetsemaid Hollandist imporditud baktereid.

“Me ei lisa piimale midagi, mis juustu tegemiseks möödapääsmatu pole, ega võta piimast ka midagi ära. Kogu piima käitlemise juures pöörame suurt tähelepanu sellele, et piim oleks ja jääks terveks,” rääkis Erika.

Juustud küpsevad traditsiooniliselt laagerdusruumis puust riiulitel, nende eest hoolitsetakse neile loomuomaselt. Näiteks Andre Eriline valmib kolme bakteri koosluses, laagerduma peab see juust vähemalt kolm kuud.

Lahke pererahvas tutvustab oma ettevõtmisi ka koolilastele, samuti turistidele.

Tartu–Võru maantee ääres Kambjas on pere renoveerinud vana tootmishoone, kus avatakse peagi oma talupood.

Müügil on Andre Farmi juustud Kaubamaja Toidumaailmas, Konsumites ja Maksimarketites, paljudes talupoodides, samuti taluturgudel ja laatadel.

Talul on ka juustupakendamise ruum, nii saab kohapealt müüki saata tükeldatud ja vaakumpakendatud juustu. Praegu katsetatakse juustukojas itaaliapärase ricotta’ga, mis jõuab peagi poelettidele.

Ülitäpselt kõiki juustuvalmistamise tehnoloogiaid järgides, ise katsetades ja juurde õppides sihib Andre Farmi pererahvas üksnes parimat kvaliteeti. Ainult nii suudavad nad oma talutoote head mainet hoida.

KANDIDAAT

AIVAR ALVISTE

Andre Farm OÜ, Andre Juustufarm OÜ
Kambja vald, Tartumaa
Piimatootmine, juustuvalmistamine
180 lüpsilehma, 180 noorlooma. Piimatoodang üle 9000 kg lehma kohta aastas
Maad kasutatakse 320 ha, sellest 160 ha omandis. Enamik rohumaad, 70 ha-l maisikasvatus
Juustutootmine: Gouda tüüpi juustud (Classic, Grand, Eriline, Forsite), 3-6 tonni kuus.
Juustukojas tänapäevane tehnoloogia. Laudas 4 Lely Astronaudi lüpsirobotit.
Pereettevõte.
9 töötajat.

MIS TOOB EDU

* Oma piima töötlemine.
* Innovaatiline tegutsemine.
* Toodetele turu leidmine

Kommentaar
Uuendustele aldis talu
Tutvusin Andre Farmi peremehe ja perenaisega ühe projekti käigus 2015. aasta suvel. Leidsin eest inimesed, kes ei halanud ega kurtnud, vaid näitasid, mida on tehtud ja õpitud, millised on plaanid, et jätkata ja püsima jääda.
Oma piimast alustati juustu tootmist alles aasta eest, kuid juba on osaletud rahvusvahelise kaitse ja kvaliteedi instituudi pimedegustatsioonil ning koju toodud väga suur tunnustus. Juust Andre Grand hinnati kolme kuldtähe ning juust Andre Eriline kahe kuldtähe vääriliseks. See on seni suurim rahvusvaheline tunnustus Eesti toodetele, kuid kahjuks on see liiga vähe kajastamist leidnud.
Selles talus on uuendused au sees. Tööd teevad tublid ettevõtlikud inimesed, kes armastavad maad ja loomi.
LEA KIRSIPUU
MESi analüütik
MESi nõuandeteenistuse konsulendid pakuvad põllumeestele ja maaettevõtjatele nõuandeid.
Kui tegeled põllumajandusega ja kasutad vähemalt 0,3 ha maatulundusmaad ning oled registreeritud PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris, on sul võimalik MESi nõuandeteenistuse konsulentidelt toetatavat nõuandeteenust küsida. Lähemalt loe www. pikk.ee ja www.mes.ee.

Konkurssi “Aasta põllumees” korraldavad Maaleht ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) juba 16. korda. Konkursiga soovime esile tõsta uuendusmeelseid, keskkonnateadlikke ja edasipürgivaid põllumehi. Aasta põllumehe tiitel antakse edukale tegevpõllumehele maaelu silmapaistva edendamise eest. Konkursi võitja saab ajaloolise “Külvaja” pronkskuju vähendatud koopia. “Külvaja” kuju võitis 1928. aastal Theodor Pool parima Eesti talu eest Piistaojal.

Anne Nurk, Ennu Nurk, Põllema Saare talu, Türi vald, Järvamaa, piimakarjakasvatus.Anne ja Ennu Nurk peavad Türi vallas Põllema Saare talu, kus tootmisse on kaasatud mitu põlvkonda ja 60pealine piimakari lüpsab vaid kvaliteetset eliitpiima juustutootmiseks. “Oleme talu pidanud juba 25 aastat ja nüüd lõpuks saan endale perenaisena ka puhkust lubada, ei pea kogu aeg lüpsmisega rakkes olema, sest meil on ka töölised,” teatab perenaine Anne Nurk oma taluõues.

Anne Nurk on kunagine NSV Liidu meister ratsutamises, ta ei kujuta oma elu hobusteta ette. “Olen hobuse selga sündinud, aastakümneid ratsutanud. Talus on mul kõik hobused hobiks, siin ratsutavad ka lapsed ja lapselapsed,” räägib perenaine. “Kui meel on must, lähed lemmiklooma juurde ja võtad tal kaelast kinni, siis saab kõik korda.”

Anne ja Ennu Nurk on üles kasvatanud neli last. Kaks poega – Aigar ja Simo – töötavad talus. Tütred Evely ja Anneli tulevad vajadusel appi ja suviti on vanavanemate juures ka viis lapselast. Nii mahubki Põllema Saare tallu askeldama mitu põlvkonda pereliikmeid – suured ja väikesed oma tegemistega, luues mõnusa taluelu idülli. Avar taluõu on lillepeenarde ja amplitega nägusalt kujundatud, korras elumaja kõrvalt viib tee marja- ja lilleaeda, õues püüab pilku puidust nikerdustega saunahoone.

Talu majandustegevus käib õuest tagapool. Ühes koplis lehvitavad lakka hobused, kaugemal karjamaal nosib piimakari ja omaette on lihaloomad. Siin talus on mitu tootmisharu ja ükski neist ei käi pererahvale üle jõu. Lisaks tootmisele – piim, teravili ja lihaveised – on laste rõõmuks ka paar sokku, pardid, jänesed ja merisiga.

Algus paari lehmaga

“See oli minu vanemate talu, olen siin üles kasvanud ja siia taluperemehena tegutsema jäänud,” ütleb Ennu Nurk. Põllema Saare nimi tuleb peremehe sõnul sellest, et see maa oli väga kivine ja vanaisa tassis põllega kive. Anne ja Ennu abiellusid 1985. aastal, ja kui 1991. aastal hakati talusid taastama, alustasid Nurgad talupidamist vaid kolme lehmaga, lisaks sai majandist kolm mullikat tagasi. “Kui ehitasime esimese lauda üheteistkümnele lehmale ja seitsmele noorloomale, siis see tundus nii suur ja avar, et mis sinna sisse paneme,” meenutab Anne. Peremees lisab, et esimese lauda laenu võtsid nad rublades ja tagasi tuli maksta kroonides. “Kasvatasime üksteist siga üles, müüsime maha ja lauda laen oli tasutud,” meenutab peremees. Nii ehitati tasapisi igal aastal midagi juurde – laiendati garaažiosa ja abihooneid.

2006. aastal valmis uus külmlaut, kus nüüdseks on 60 lüpsilehma, keda lüpstakse kaheksakohalisel DeLavali lüpsiplatsil. Kõik lüpsilehmad on suvel vabalt karjamaal, lüpsile aetakse neid kaks korda päevas ja selline vabapidamine on tublisti tõstnud ka loomade piimaandi.

Perenaine on õppinud zootehnikuks, peremees tehnik-elektromehaanikuks – mõlema ametiga on saadud talupidamine korralikule järjele. Põllema Saare lehmad lüpsavad üle 9300 kg lehma kohta aastas ja aasta ringi on suudetud lüpsta vaid eliitpiima, nii et tänavu pälvis talu ka E-Piimalt tegija talu tiitli.

Talupojatarkus hoiab pinnal

Anne ja Ennu Nurk on jõukohaselt majandades suutnud aastatega rajada tugeva talumaja­pidamise, kus peetakse vastu ka madalama piimahinnaga. Oma poegadest on vanemad kasvatanud suured abilised talutöödele. “Meil ei ela kodus enam ühtegi last, kõik on endale elamise rajanud. Aga poistele meeldib siin maal, nad käivad talus iga päev tööl ja noorem poeg Simo on meie osaühingus ka osanik,” selgitab ema. Pojad vastutavad põllupidamise ja teraviljakasvatuse eest, lisaks täiendavad oma teadmisi erialastel kursustel.

Ennu Nurk selgitab, et mitu majandusharu on neid ka piimahinna langusega vee peal hoidnud. “Oleme kogu aeg suurendanud teravilja pinda ja seega on suurenenud ka teravilja müük, praegu harime juba 300 hektarit maad,” räägib peremees. Sel aastal on talus 190 ha teravilja all. Oma loomade söödaks tehakse muljutud teravilja. Lisaks antakse jõusööta ja silo.

“Mida vähem on käsitsitööd, seda parem, sest kõige suurem defitsiit on aeg,” toob esile peremees. Seetõttu ongi pere võtnud sihiks võimalikult ökonoomselt ja vähema ajaga kõik vajalikud tööd ära teha, investeerides peamiselt tehnikasse. Viimane suurem investeering oli kombaini Claas ostmine pangalaenu abiga.

“Lihaveistel on sügavallapanu, seetõttu peab meil olema ka põhu- ja heinatootmine,” selgitab Ennu Nurk.

Piimahinnaks saadakse praegu 20 senti liitrist. Lihaveiseid peetakse talus juba üle kümne aasta ja need müüakse elusloomadena Rotax OÜ kaudu.

Küsimusele, missugune majandamisharu on hetkel kõige tulusam – piim, teravili või lihaveised –, vastas pererahvas, et praegu on teravili see, mis toob natukegi rahalist leevendust. “Siiamaani oleme toime tulnud ja maksud on makstud,” ütleb Ennu Nurk.

Türi Taluliidu esimees Reet Länkur tunnustab, et Põllema Saare talus majandatakse väga oskuslikult ja täpselt. “Ennu Nurk rehkendab kõik tulud-kulud väga ökonoomselt, väikeste väljaminekutega. Harva on sellist peremeest näha, kel on ka raamatupidamises kõik paberid korras. Väga tubli pere!” kiidab Länkur.

Lisaks igapäevatöödele tegeldakse talus ka spordiga. Ennu Nurga eestvedamisel on sportlik talupere innustanud ka Põikva külarahvast osalema Türi valla spordivõistlustel nii talve- kui suvemängudel, kus on medaleid ja karikaid võidetud mitmel alal.

 

tiina-roosalu-on-edukalt-aretanud-ou-nigula-piim-karja-ning-kinnitab-e-75114293Parim piimakarjakasvataja, OÜ Nigula Piim loomakasvatusjuht Tiina Roosalu suutis 500pealise piimakarja aastalüpsi mõne aastaga tõsta üle kümne tonni lehma kohta ja plaanib nüüd piimakarja veelgi suurendada. Tänavu pälvis Maaelu Edendamise Sihtasutuselt parima piimakarjakasvataja tiitli Tiina Roosalu, tuues esmakordselt nii kõrge tiitli Läänemaale. Ei soosi ju siinne kiduram loodus nii väga põllumajanduslikke rekordeid. Ometi on AS Maag Grupile kuuluv põllumajandusettevõte OÜ Nigula Piim ikka olnud paremate piimatootjate seas.

Kui Tiina Roosalu 2008. aastal siinsesse Leediküla farmi loomakasvatusjuhina tööle asus, siis juba järgmisest aastast pälvis Nigula Piim Läänemaa parima piimakarja tiitli. Sestpeale ongi see Läänemaa piimatootjate kõrgeim tunnustus ikka siia firmasse jõudnud. “Tiinal on väga pikaajaline töökogemus, ta on hästi positiivne inimene, oskab saavutada suurepäraseid tulemusi,” kiitis kolleegi Nigula Piima OÜ tegevjuht Väino Narusk.

Vissid hoolsa käe all

Tiina Roosalu on Läänemaal kasvanud ja jõudnud ringiga kodukanti tagasi. Pärast põllumajandusülikooli lõpetamist asus ta algul tööle Piirsalu farmi, siis töötas Harjumaal Kindluse ASis, hiljem õppis raamatupidamist, töötades ka raamatupidajana aktsiaseltsis Magnum.

“Vahepeal mõtlesin, et loobun üldse loomakasvatusest, aga siis kutsus Väino Narusk mind Nigula Piima tööle. Nüüd vastutangi kõige eest siin farmis, et loomad oleks söönud, inimesed töötaksid ja kõik toimiks,” rääkis Roosalu.

Ta meenutas, et kui tema Leediküla farmi tööle tuli, lüpsid lehmad umbes 7000 kg aastas, veel sama aasta lõpus saavutati väljalüpsiks juba 8000 kg. Sestpeale ongi Tiina Roosalu oskusliku juhtimise all paranenud loomade toodang, söötmine muudetud täpsemaks, samuti on pööratud suuremat tähelepanu tõuaretusele.

“Loomasööt ja palgad on kaks asja, mille pealt me kokku ei hoia – need peavad jääma samaks,” rõhutas Nigula Piima loomakasvatusjuht.

Tema kabineti seintel on reas tunnustused Läänemaa parima piimakarja eest, nende kõrval vissivõistlustelt saadud aukirjad ja rosetid. Värskeim tunnustus tuli tänavu 1. juulil, kui Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu vissivõistlustel tunnistati parimaks Eesti holsteini tõugu lehmaks Nigula Piima OÜ karja lehm Siili. “Võitsime üle Eesti, see on päris suur tunnustus kogu meie lauda kollektiivile,” rõõmustas Roosalu. Eelmisel aastal võideti samuti esikoht noorte loomade arvestuses, täiskasvanud lehmade arvestuses pälviti 3. koht. “Vissivõistluste lehmad peavad ilusad olema, aga kel on ilus udar, see annab ka palju piima,” selgitas Roosalu.

Leediküla uus farmikompleks ehitati 2005. aastal, 2011 rekonstrueeriti investeeringutoetuste abil veiselaut, 2012. aastal ehitati uus vasikalaut 230 loomale. Laudamajandus on eeskujulikus korras, märkimisväärselt puhtad on nii lautade siseruumid kui ka vasikalaut. Hoolsa perenaise kätt on märgata igal sammul. Nii vaadatakse loomade puhul lisaks kõrgele toodangule ka tervist, välimust ja heaolu.

Loomakasvatusjuht selgitas, et piimatoodangu tõusu annab eelkõige üha paremini valmistatud silo. “Oleme uuendanud silotehnoloogiat, rajame järgmisel aastal ka uued siloaugud, püüame igal aastal üha paremini silo teha,” rääkis Roosalu, kes ise koostab loomadele ka söödaratsiooni. Ta rõhutas, et loomasööda pealt nad kokku ei hoia, küll aga püüavad üha kokkuhoidlikumalt, täpsemalt majandada. Näiteks tellitakse söödalisandeid täpselt, et ei oleks tohutuid söödajääke, samuti koostatakse söödaratsioon loomagruppide kaupa, sest nii tuleb odavam. Jõusööda osakaalu loomade ratsioonis vähendatud ei ole. Otra ja nisu ostetakse ümberkaudsete põllumeeste käest, sest firmal on kasutuses vaid 1000 ha rohumaad, lisaks varutakse rapsikooki, soja, maisi, mineraale ja muid komponente.

“Üritame pigem naturaalsete söötadega hakkama saada, et lisandeid oleks võimalikult vähe. Kui lehmad saavad tasakaalustatud toitu, siis on ka tervis hea,” selgitas loomakasvatusjuht. Lisaks on laudas tööl veterinaararst, kes pidevalt hoiab loomade tervisel silma peal. “Kui teed kõiki asju väga täpselt, siis tulebki kokkuhoid.”

Unistavad laienemisest

Ehkki kuulutakse Maag Gruppi, tuleb Nigula Piimas iseseisvalt majandada ja piimanduskriis praeguse madala hinnaga sunnib ka Nigula Piima juhte otsima kõikvõimalikke kokkuhoiukohti. “Investeeringuid me eriti teha ei saa. Lihtsalt elame oma igapäevast elu ja sellegipoolest raha ei jätku,” nentis Tiina Roosalu. Lisades, et ometi peetakse laienemisplaane, mis eeldab ka uue lauda ehitust ja robotite kasutusele võttu.

“Plaanis on mõne aasta pärast piimakarja laiendada, mitmed ümberkaudsed farmid lõpetavad, oleme mõelnud, et võiks neilt loomi osta,” arutles Roosalu. Siiani mujalt loomi juurde ostetud ei ole, tänavu jäetakse tiined mullikad müümata, et oma karjast juurdekasvu saada.

Nigula Piima tegevjuhi Väino Naruski sõnul on plaanid tehtud lähema viie aasta peale, et Leedikülas lüpstaks juba 600 lehma. Kõik need plaanid aga eeldavad, et piimahind tõuseb, sest ülimadala hinnaga on oluline olemasolevat seisu säilitada. “Meie oma loomi maha ei müü, meil on tugev kari, ilusad loomad, ja karjaaretus on sellele kindlasti kaasa aidanud,” kinnitas Tiina Roosalu.

Edasi loe Maalehest.